Tõnu Viik

Veidi päritolust ja lapsepõlvest

Rolf Sieverti isapoolne vanaisa pärineb Saksamaalt Magdeburgi lähedalt. Ärimehena nägi ta  head võimalust Rootsis tegutsema hakata ja ta avas 1881.a. Stockholmis Max Sieverti masinakaupluse. Algul importis ta vaid saksa kaupa, kuid hiljem asutas tehase ja hakkas ka ise valmistama elektrotehnikale vajalikke tooteid. Algul importis Lars Magnus Ericsson – rootsi telefonide tootmise algataja – kaableid ainult Max Sieverti äri kaudu, kuid hiljem kasutas Sieverti tehase toodetuid. Isal oli plaan, et Rolf astub tema jälgedesse ja kui poiss oli sobivas vanuses, siis pandi ta praktiseerima ühte isa vabrikusse. Kuid see lõppes kiiresti, kui keegi töölistest viskas mingi raudeseme direktori pojale pähe. Kohe otsiti Rolfi jaoks rahulikum töökoht.

Rolfi isa suri 1913.a., kui poiss oli 17-aastane, jättes talle hiigelvaranduse.

Haridustee jätkamine ja elutöö algus

Ta tegi ära tudengieksamid Uues Elementaarkoolis ja 1914.a. sügisel alustas ta meditsiiniõpinguid  Karolinska instituudis, kuid seal talle ei meeldinud. Siis tahtis ta õnne proovida Kuninglikus tehnikakõrgkoolis (KTH), kuid ka seal talle ei meeldinud. 1915. a sügisel astus ta KTHsse elektrotehnikat õppima, kuid seal tundus talle õppimise tempo liiga kõrgena. Lõpuks jõudis ta oma otsingutega Uppsalasse, kus 1919.a. sooritas filosoofia kandidaadieksami astronoomias, meteoroloogias, matemaatikas ja mehaanikas.

Pärast lõpetamist pöördus Sievert Stockholmi tagasi ja asus tööle assistendina TA Nobeli instituudis Tycho Auréni juures uurima röntgenkiirte neeldumist ja tegi ära füüsika litsensiaadieksami 1924.a. Samal aastal alustas ta Radiumhemmetis  koostööd Gösta Forsselliga.

Veel enne seda, 1920.a. oli ta ette võtnud õppimisreisi omal kulul USAsse, kus ta sai kokku Forsselliga. Tegelikult algasidki tema radiofüüsikalised uuringud pärast USAst tagasipöördumist ning aastad enne II maailmasõda olid talle viljakad, sest siis ta võttis kiirguse mõõtmiseks kasutusele kondensaatorkambri meetodi ja teoreetilises plaanis jõudis Sieverti integraalini.

Juba oma töö alguses seadis ta enda ette kolme põhisuunaga tegelemise:

1. Töötada välja meetodid kiirgusega röntgenaparaatide ja raadiumipreparaatidega kiirguse kasutamiseks;
2. Teoreetilises plaanis paremini aru saada kiirguse kvantitatiivsest olemusest, et välja töötada paremad mõõteriistad. Ka kiirguse bioloogilise mõju uurimine oli tähtis;
3. Uurida kiirguse kasutamist Rootsi haiglates.

Radiumhemmetis pidi Sievert läbi ajama kitsastes oludes – tal oli eksperimentide tegemiseks vaid 5 ruutmeetrit ruumi ja palka ta sealt ei saanud. Rootsi vähiühingu tegevuse tulemusena  valmis 1924. aastal radiofüüsika laboratoorium, mille etteotsa sai Sievert.

Laboratoorium tegeles tõhusalt kiirguse uute mõõtmismeetodite ja –riistade väljatöötamisega, kuid ruumid jäid taas kitsaks. 1929.a. lõpus kolis laboratoorium Södermalmi linnaossa aadressil Fjällgatan 20A.  Samal ajal tegi Sievert oma inimeste tööajas olulise muudatuse, et vähendada nende kiiritamist.

1925.a. sügisel oli Sievert käinud Berliinis Füüsika-tehnika riigiasutuses oma instrumente kalibreerimas kindlaksmääratud röntgenühiku, nn R-ühiku baasil. See ühik oli defineeritud, nagu tollal kombeks, naha erüteemse doosi järgi, st naha punetamise järgi. Sievert alustas statistilist uuringut mitmetes Rootsi haiglates R-ühiku ja enne kasutusel olnud HED-ühiku võrdluseks (rootsi keeles hud erütem dosen – naha erüteemdoos). Tulemuseks oli, et doosi suurus isegi sama tüüpi kiirguse puhul võis erineda kuni neli korda! Selle tulemusena asutas Sievert oma laboris uue osakonna, kes tegeles peamiselt Rootsi haiglates kasutatava kiirgusravi jälgimise ja standardiseerimisega.

1928.a. oli rahvusvaheline ühikutekomitee teinud Stockholmis ettepaneku võtta kasutusele uus doosimõõtmise ühik ja Sievert, kes oli komitee liige, toetas seda ettepanekut igati, kuid  1936. a  otsustas Rootsi meditsiinilise radioloogia ühing ikkagi teisiti.

Sievert oli juba oma kiirgusuurimise tee alguses olnud väga huvitatud kiirguse intensiivsuse täpsest mõõtmisest. 1923.a. konstrueeris ta oma esimese mõõteriista, mille olu seisnes tuntud kiirgusallika kiirguse võrdlemises uuritava allika kiirgusega. See oli kohmakas riistapuu, kuid lubas mõõta kiirgust varjestava ekraani taga. Sievertile oli oluline kaitsta kiirgusega tegelevaid inimesi kiirguse tervistkahjustava toime eest. Ta uuris igasuguste ehitusmaterjalide kaitsvat mõju ja tõi selle kirjeldamiseks sisse seatina ekvivalendi, so kui paks peaks olema seatinast plaat, et ta peaks kinni samapalju kiirgust kui mingisuguse kindla paksusega uuritav materjal.

Kuid Sieverti kõige suuremaks saavutuseks mõõteaparatuuri loomisel oli kondensaatorkambri meetodi kasutamine. Selle meetodi kasutamiseks oli vaja ionisatsioonikambrit, elektromeetrit ja juhtmeid. Elektromeeter mõõtis elektrivoolu, mis tekkis, kui mõõdetav kiirgusallikas ioniseeris õhku ionisatsioonikambris, ning see kamber ja elektromeeter olid omavahel juhtmega ühendatud. Siin on oluline, et Sievert lahutas ionisatsioonikambri ja elektromeetri, mistõttu uurija sai olla varjestuse taga. Sievert arendas mõõteaparatuuri, tehes seda väiksemaks ja usaldusväärsemaks. 1932. aastaks oli mõõtekambri läbimõõt vaid 14 mm.

Sieverti huvitas, milline on füüsiliste dooside mõju organismile ja selle erinevatele osadele. Niisuguse mõju rehkendamiseks oli vaja teada kiirguse jaotust ruumis ja kui kiirgus lähtub lineaarsest allikast (nt raadiuminõelast), siis doosi  arvutamiseks tuletas Sievert valemi, mis sisaldas nn Sieverti integraali.

1928. a tekkis hea võimalus Radiumhemmeti kolimiseks uude asukohta, sest Gustav V oli andnud oma 70-ks sünnipäevaks Rootsi rahva poolt kogutud kingituse – üle 5 miljoni krooni – vähiuuringute seltsile. Selle eest otsustati rajada kiirgusravi kliinik, mis sai nimeks Juubelikliinik, Karolinska haigla juurde. Sama raha eest sai Radiofüüsika instituut  uue kolmekorruselise hoone 100 meetri kaugusel Juubelikliinikust.

Tegutsemine Rootsis ja mujalgi

1920.aastate algul sai William David Coolidge’i leiutatud kuumkatoodröntgenitoru aina

tavalisemaks. See andis aga märksa tugevama röntgenkiirte voo ja kasvajate ravimisel pidi olema väga ettevaatlik, et mitte terveid kudesid kahjustada. Seega doosi suuruse määramine muutus erakordselt tähtsaks. Mitmel pool maailmas hakkasid tekkima radioloogiaühingud ning tekkis vajadus rahvusvahelise koostöö järele. Esimesel radioloogia kongressil Londonis 1925.aastal lepiti kokku universaalsete ühikute vajalikkuses, aga samuti ka kiirguskaitse soovitustes. Otsustati kokku tulla kolme aasta pärast Stockholmis. Nii toimuski II radioloogiakonverents Riksdagi hoones, kuhu tuli kokku 964 delegaati 40 maalt. Moodustati väike kiirguskaitse küsimustega tegelev diskussioonirühm inglase G.W.C. Kaye’ga eesotsas, kes tegi ettepaneku luua kiirguskaitse komitee. Sievert valiti selle esimeheks ja komitee sai nimeks Rahvusvaheline Röntgenkiirte ja Raadiumi Kaitsekomitee, mis 1950.a. muudeti ICRPks (International Commission on Radiological Protection – radioloogilise kaitse rahvusvaheline komitee).  Kriipsutagem siinkohal alla - selle komitee asutamisega algas tegelikult läbimõeldud ja füüsikale toetuv kiirguskaitse. Komitee pidas enne II maailmasõda kolm koosolekut: Pariisis 1931, Zürichis 1934 ja Chicagos 1937. Zürichis kehtestas komitee doosi piirmäära ja doosi suuruse ühikuks sai röntgen. Sievert paistis komitee töös välja kui hea konstruktor ja teoreetik ning tema kuulsus kasvas.

Üks Sieverti headest sõpradest oli Nobeli preemia laureaat Manne Siegbahn, kes oli Uppsalast tulnud taasavatud teaduste akadeemia füüsika instituudi professoriks. Gösta Forssell oli olnud selle instituudi avamise suur eestvõitleja. Siegbahni õpilased olid samuti ühel või teisel viisil seotud Sievertiga, nimetagen siin vaid Nobeli preemia laureaati Hannes Alfvéni ja Sigvard Eklundi, kes vastutas Rootsi esimese tuumareaktori ehitamise eest. 

Sievert reisis palju ja kohtus mitmete radiofüüsikutega üle kogu maailma.  Nendest kaht meest pidas ta oma headeks sõpradeks, inglasi Frederick W. Spiers’i ja Harold Gray’d. Gray oli mõõtnud kiirguse neeldumist ja siis hakanud tegelema kiirguse kasutamisega kasvajate ravil.

Juba 20.sajandi kahekümnendatel aastatel oli selge, et ioniseeriva kiirguse kasutamist tuleb reguleerida. Esimene riik, kes võttis vastu patsientide ja personali kiirguskaitse seaduse, oli Itaalia 1925. aastal.  Samal aastal hakkas ka Nõukogude Liit reguleerima tervisekontrolli ja tööaegu. Neile järgnes Põhjamaadest Taani, kus 1930. aastal võeti vastu seadus

röntgeniaparaatide kasutamise kohta. Rootsi kiirgusseaduse aluseks võeti Taani oma ja Sievert soovis, et seadus hakkaks kehtima juba 1928. Kuid pärast kuueaastast mõtlemist keeldus sotsiaalminister eelnõud kooskõlastamast. Valitsus andis siiski uue eelnõu koostamise Karolinska instituuti Radiumhemmetisse, kus Sievert koos oma kolleegidega uue eelnõu kokku pani, kuid alanud sõja tõttu võeti seadus vastu alles pärast sõda.

Mõned päevad pärast 1. septembrit 1939 kutsus Manne Siegbahn Rootsi füüsikuid organiseeruma Füüsikute Valmisoleku komiteesse, kes pidi otsima kontakti kaitseväega, et leida võimalusi koostööks.  Ning kahe kuu pärast asutati Rootsi füüsika rahvuslik komitee, mille juhatusse valiti ka Sievert. Tegeldi rakettidega ja tankivastaste kumulatiivmürskudega.  Vastuolust teadlaste ja sõjaväelastega ülesaamiseks loodi Kaitseuuringute komitee Manne Siegbahniga eesotsas, kuid ega teadlaste uuringuvabadust ja sõjaväelaste survet ei õnnestunud ikkagi kokku panna.

Luhtunud katsed hiigelsuurte kiirgusdooside saamiseks

Sellest ajast peale, kui Hahn, Meitner ja Strassmann avastasid uraani lõhustumise 1938.a., muutus akadeemiline tuumauurimine tohutuks tööstusharuks. Ja kui USA aatompommi

valmis sai ning seda ka kasutas, hakkasid kõikide riikide sõjamehed seda pommi ka endale tahtma. Rootsi polnud mingi erand ning korraga oli radiofüüsika erakordselt populaarne teadusharu. Valitsus asutas Aatomikomitee juba 1945.a. hilissügisel, kuhu teiste hulgas värvati ka Hannes Alfvén ja Manne Siegbahn. Komitee andis raha fundamentaaluuringuteks radiofüüsika alal üli- ja kõrgkoolidele.

Sieverti suurim projekt pärast sõda oli nn kõrgepingesaal, et kõrgepinge abil saada suuri kiirgusdoose. Enne II maailmasõda arvati, et suur kiirgusdoos lühikese aja vältel ei põhjusta organismis suuri muutusi, erinevalt pikaajalisest nõrgemast doosist. Selle arvamuse lähemaks uurimiseks oli Sievert sõja esimesel aastal konstrueerinud seadme, mille abil sai objekti kiiritada tuhandiksekundi vältel, kuid ta tahtis seda aega veelgi lühendada.

Sellise lühikese ülitugeva doosi saamiseks oli vaja kaskaadgeneraatorit ja suuri kondensaatoreid.  Pärast mõningaid sekeldusi algas saali ehitus 1946.a. Saali pandi üles Cockroft-Waltoni generaator.

1949. aastal prooviti seadet 400000 voldise pingega, kuid tegelikult ei hakanud see seade kunagi tööle täisvõimsusel ja Sievert hakkas tegelema muude probleemidega.

Paralleelselt kõrgepingesaali projektiga oli Sievert koos Agnar Egmarkiga rajanud radoonilabori, mille kaudu oleks jagatud raadiumi lagunemisel tekkivat radooni teistele Rootsi uurimisasutustele ja haiglatele. Aeg-ajalt läks laboris radoonikontsentratsioon nii kõrgeks, et töötajad tuli saata parki jalutama, kuni laborit tuulutati.

Ka Radiofüüsika instituudis sai tuule tiibadesse radooniuurimine, sest uutes majades hakati kasutama ehitusmaterjalina raadiumirikast fosfokipsi, mille tulemusena ehituskonstruktsioonid hakkasid tööle kui radooni generaatorid. Uuriti elumajade radoonisisaldust, mis võis erinevates Rootsi paikades ja erinevatest materjalidest tehtud majades erineda kuni kümme korda. Uurijad soovitasid sagedast ruumide ventileerimist.

Uued uurimissuunad

Lisaks kõigele konstrueeris Sievert inimkeha radioaktiivsuse mõõtja, mis toimis ionisatsioonikambri meetodil. Kuna Sievert soovis täppistulemusi, siis tuli labor viia kosmiliste kiirte mõju vähendamiseks varjule Henriksdali kalju sisse raiutud veepuhastusjaama, kus seda hakkas katma 70-meetrine graniidikiht. Ja kuna graniit ise samuti kiirgab, siis  ümbritseti mõõteseade veel eriti mitteaktiivse veega, mis saadi Thamesist ja toodi kohale laevade ballastveena ning veeti piimatsisternidega laborini. Seejärel sai Sievert Stockholmi tuletõrjega kaubale, et need oma võimsate pumpadega toimetasid vee 8-kuupmeetritesse raudpaakidesse, mis igalt poolt mõõteseadet ümbritsesid. Nii suudeti looduslikku kiirgust umbes 100 korda vähendada.

1950. aastate algul valmistas Sievert  koos Rune Walstamiga nn topeltkambri radioaktiivsuse mõõtmiseks. See aparaat kõrvaldas kondensaatorkambrite probleemi, milleks oli väike mõõtmispiirkond.

Pärast II maailmasõda oli Sievert hakanud huvi tundma virmaliste vastu, ilmselt Hannes Alfvéni mõjul. See langes kokku Rootsi teaduste akadeemia huviga põhjaalade vastu, sest juba 1944.a. hakkas kujunema idee ühendada geofüüsikalised, seismoloogilised ja magnetilised vaatlused ja neid läbi viia Rootsi meteoroloogia ja hüdroloogia instituudis (SMHI), kuid asukohaga Abiskos.

Teaduste akadeemia lõi komitee, mille esimeheks sai 1945.a. Sievert. Komitee võttis 1946.a. ette reisi Abiskosse ja Kirunasse, mille tulemusena otsustati rajada geofüüsika observatoorium Kiruna lähedale.

8. jaanuaril 1948 pidas Sievert teaduste akadeemias ettekande observatooriumi rajamise võimaluste kohta ning selle tulemusena kerkis observatoorium 1957. a 8 km Kirunast itta rikka rauamaagikaevanduse linna Kiruna toel.

Praegu paikneb Kirunas Rootsi kosmiliste uuringute keskus.

USA ja NSVL aatomi- ja vesinikupommide atmosfäärikatsetuste  tõttu kasvas foonikiirgus ning ÜRO oli sunnitud astuma samme poliitilise diskussiooni suunas, luues 1955.a. United Nations Scientific Committee on the Effects of Atomic Radiation - UNSCEAR.

Sievert valiti 1956.a. ICRP esimeheks ning kaks aastat hiljem ka UNSCEARi esimeheks. Tulekahju Windscale’I tuumajaamas Inglismaal 10.oktoobril 1957, mille ohtlikkus   International Nuclear Event Scale’i 7-pallise skaala järgi oli 5,  ja mis paiskas atmosfääri 740 terabekerelli radioaktiivseid aineid – ennekõike  jood-131 (võrdluseks Tšernobõl, kus paiskus välja 1 760 000 terabekerelli), sundis Rootsit asutama  ekspertkomiteed valitsuse nõustamiseks aatomõnnetuste puhul (KRA).

Aastatel 1950-1965 oli Sievert tugevasti seotud rahvusvahelise tööga. Rootsis ja Inglismaal leiti, et isegi madalad kiirgusdoosid võivad põhjustada verepildi muutusi. Juba 1927. aastal oli ameerika geneetik Hermann Muller leidnud, et röntgenkiirgus suurendab mutatsioonide sagedust.  Sellega seoses pani Sievert 1947. a Londonis ette vähendada radioloogilisel tööl oleva personali nädalast kiiritust 10 korda, seega siis 0.1 röntgenini. Samale nõudele jõudis ICRP alles 1956.a.         

 Kui NSVL lõhkas oma esimese vesinikupommi 1953. aasta augustis, siis tõusis fooni kiirgustase tunduvalt ja jätkas tõusmist  pärast kõiki järgnevaid katseid. Sievert organiseeris pideva foonikiirguse mõõtmise autol Volvo Duett, mis oli kohandatud kiirgusmõõtmisteks. Bengt Håkansson sõitis sellega piki Rootsi maanteid suvel ja talvel. Ühel juhul ootas Sievert kannatamatult andmeid Göteborgis, kuhu Håkansson pidi varsti jõudma. Linna sissesõidul ilmusid Håkanssoni auto taha kaks politseiautot, mis eskortisid teda sihtpunktini. Selgus, et Sievert oli palunud politseil seda teha, et takistada Bengtil kohvi jooma minemast ja sellega aega raiskamast! 

Pärast 1955.a. pommikatsetusi tõusis Lõuna-Rootsis fooni kiirgustase 10% ja jäi selliseks kuni 1958.aastani. Siis tõstis selle aasta vihmane suvi foonikiirguse 20% kõrgemaks pikaajalisest keskmisest, see küll sügisel taas langes, kuid jäi ikka 10% kõrgemaks. Loomulikult hakkas see ka inimeste kehakiirgust kasvatama. Alguses polnud selge, mis aine seda põhjustab, kuid 1955/1956 tegid Chicago uurijad Miller ja Marinelli kindlaks, et see aine on tseesium-137. 1955.a. paiku ostis Sievert instituudile Volkswageni bussi, millesse paigutati mõõteaparatuur, ka gammaspektromeeter. Buss hakkas koostama Rootsi foonikiirguse kaarti. 1951. loodi Rootsis veel üks komitee – kiirguskaitsekomitee, kuhu läks muidugi ka Sievert. Komitee pidi muuseas tegema ka Riksdagile ettepanekuid kiirgusseaduse muutmiseks, kui asjaolud seda nõuavad. Komitee kritiseeris Radiofüüsika instituuti selles, et seal olid segi läinud teadusuuringud rutiinse kontrollimistööga, misläbi puudusid töötajate tegevuse täpsed kirjeldused. Instituuti ähvardas jagunemine mitme teise organisatsiooni vahel. Matts Helde instituudi eestseisusest tegi ettepaneku, et Sievert, kes püüdis kõiki  ohje enda käes hoida, taganeks instituudi juhtimisest ja pühenduks ainult uurimistööle.

Riksdag nii otsustaski aastal 1958.

Elu lõpuaastad

Sievert otsustas pärast pikka kõhklust pühenduda rohkem rahvusvahelisele tööle. Kõhkles ta aga reiside pärast, sest nagu siis räägiti, oli tema soovimatus lennata  sama suur kui tema soovimatus laevaga sõita. Sageli tegi ta nii, et ostis USAsse sõiduks nii lennuki- kui laevapiletid ja otsustas alles viimasel minutil, kumba kasutada.

Saanud 1956.a. ICRP juhiks, asendas ta vanad komiteed nelja uue spetsialistidest moodustatud komiteega. Rahvusvahelisel radioloogia konverentsil 1956.a. defineeriti esimest korda lubatud doos indiviidile, mis on akumuleerunud pikema aja jooksul.

Sieverti suurim panus ICRPsse polnud mitte teaduslik, vaid finantsiline, sest 1959.a. õnnestus tal saada Fordi fondist 250000 dollarit ICRP tegevuskuludeks viie aasta vältel. Lisaks sellele sai ta toetust ka Maailma Tervishoiu Organisatsioonilt ja Rockefelleri fondist. Ka Rootsi teaduste akadeemia toetas ICRP tööd.

Sievert oli UNSCEARi esimees 1960. aastani. 

1956.a. otsustas Riksdag, et Rootsis tuleb luua eraldiseisev  kiirguskaitse organisatsioon nimega Riigi Kiirguskaitse Instituut (SSI). Sellega võeti kiirguskaitse alased tegevused Radiofüüsika instituudilt ära, kuid need asutused asusid kõrvuti ning neid hakkas hiljem lausa ühendama avar galerii. Seega siis Sieverti loodud impeerium jagunes kolmeks – haiglafüüsikaks Karolinska haiglas ja Radiumhemmetit administreeris SSI.

Viimastel eluaastatel tegutses Sievert aktiivselt Rootsi teaduste akadeemias.

Sievert inimesena

Eespool pole me kuigi palju kirjutanud Sievertist kui inimesest. Nüüd on aeg see viga parandada.

Kahest abielust oli Sievertil seitse last, talle meeldisid lapsed, liblikad ja kaktused ning ta armastas  juba lapsest saati purjetada.

Talle meeldis ka muusika ja Tvartorpi kabelisse  laskis ta ehitada oreli. Olles Stockholmis asuva Oscari kiriku organist Alf Linderi sõber, kutsus Sievert teda igal aastal Tvartorpi kontserti andma teenijarahvale ja rentnikele (Tvartorp oli 1000-ha mõis, mille Sievert oli ostnud isa kaablitehase aktsiate müügist saadud raha eest). 

Sievert päästis koos oma lapsepõlvesõbra Harald Almqvistiga Tvartorpi lähedal asunud Rejmyre klaasivabriku, mis raskustesse sattus ja see klaasivabrik töötab tänase päevani.

Ülemusena oli Sievert range, kasutas alati tiitleid, kuid samas korraldas igal aastal Luutsinapäeva pidusid kogu personalile ning pidas õdusaid ühiseid kolmapäevaõhtuid kohvi ja saiakestega – kõik selleks, et inimesed omavahel tutvuksid ja ühte hoiaksid.

1. detsembril 1966 oli Sievertil maooperatsioon, mis läks hästi, kuid kaks päeva hiljem tekkis tromb ja Sievert suri.

Kuna ta oli oma töös palju tähelepanu pööranud korduvate väikeste kiirgusdooside mõju uurimisele, siis võttis  Conférence Générale des Poids et Mesures 1979. aastal  kasutusele ioniseeriva kiirguse ekvivalentdoosi mõõtmiseks ühiku 1 siivert = 1 J/kg (Sv). See ühik kujutab endast organismis neeldunud kiirgusdoosi, mis on läbi korrutatud kiirgusfaktoriga, mis arvestab erinevat liiki kiirguste erinevat mõju  kudedele.

Osaliselt korrates juba öeldut, tuleb eriti rõhutada järgmisi Sieverti panuseid kiirguskaitsesse:

1. Ta lõi juba 1919.a. meditsiini- ja kiirgusfüüsika alused Rootsis. Sellest algas ioniseeriva kiirguse kasutamise võidukäik nii diagnostikas kui ravis.
2. Sievert avaldas 1923.a. artikli ajakirjas “Zeitschrift für Physik” artikli meditsiinis kasutatava raadiumi preparaadi primaarse gammakiirguse jaotuse ja intensiivsuse kohta. See oli väga oluliseks esimeseks sammuks patsiendidoosi hindamisel. 
3. 1925.a. lõi Sievert mobiilse labori dosimeetria standardiseerimiseks ja mõõtis paljudes Rootsi haiglates röntgeniaparaatide kiirgust.
4. Avaldas ajakirjas “Acta Radiologica” artikli kondensaatorkambri meetodist ja hakkas seda kasutama.
5. 1940ndatel oli pioneeriks kõrgrõhu-ionisatsioonikambri arendamisel gammakiirguse mõõtmiseks inimkehas ja loodusliku foonikiiirguse mõõtmiseks.

Selline oli siis Rolf Maximilian Sieverti elu, kes oli üks väga oluline inimene kiirguskaitse rajamisel ja kiirguse kasutamisel maailmas.

Tänuavaldused

Olen väga tänulik Henno Putnikule R.M. Sieverti elu käsitleva raamatu kinkimise eest ning Enn Realole käsikirja lugemise ja paljude oluliste täpsustuste eest!

Kasutatud kirjandus

1. Weinberger, Hans: Sievert: enhet och mångfald, en biografi över den svenska radiofysikens, radiobiologins och strålskyddets grundare Rolf Sievert. Stockholm, 1990.
2. Taylor,  Lauriston S.: Rolf Sievert, Radiation Research, 33, 681-684, 1968.
3. Walstam, Rune: Sven Benner. Pionjär inom den medicinska radiofysiken, Strålskyddsnytt, 16-17, No 3, 2001.
4. Radiation Protection Act and Ordinance, Swedish Code of Statutes (SFS), 1988:220, Published on May 25, 1988.