Koostis / struktuur
Keemiline element magneesium (Mg), heksagonaalne tihkpakendatud kristallvõre.
Omadused
Hõbedane kerge (tihedus 1 738 kg/m3) tugev metall. Magneesium sulab temperatuuril 923 K (650 °C). Keemiliselt suhteliselt aktiivne, aga sarnaselt alumiiniumile kattub õhu käes kaitsva oksiidikihiga. Peendispergeeritud magneesium süttib õhu käes hõlpsasti ja põleb heleda leegiga temperatuuril umbes 2500 K (2200 °C). Magneesiumituld ei saa kustutada ei vee ega süsihappegaasiga, kuna ta põleb (oksüdeerub) nendes keskkondades edasi, taandades vastavalt vesiniku ja süsiniku. Magneesiumil on suurim (negatiivne) standardpotentsiaal (-2,38 V) [07.01.07] nende metallide hulgas, mis kokkupuutes õhuhapniku ja veega püsivad keemiliselt stabiilsena.
Saamine
Magneesium on maakoores suhteliselt levinud element (2,1 kaalu%, 8. kohal kaaliumi järel), vabal kujul teda looduses aga ei leidu. Magneesium esineb üle 60 mineraali koostises, sh Eestis olulise levikuga dolomiidis (kaltsium-magneesium segukarbonaat, CaMg(CO3)2). Tal on oluline osa ka maise biosfääri funktsioneerimisel – magneesium kuulub fotosünteesiva pigmendi klorofülli molekuli koostisesse. Magneesiumi kui keemilise elemendi identifitseeris esimesena Šoti füüsik-keemik Joseph Black (1755) ja isoleeris puhta metallina elektrolüütiliselt Sir Humphry Davy (1808). Metallilist magneesiumi toodetakse sulatatud magneesiumkloriidi hüdrolüüsil, viimase allikaks on soola looduslikud vesilahused, sh merevesi. Alternatiivne tootmisviis on magneesiumoksiidi (saadakse dolomiidid termilisel kaltsineerimisel) taandamine räniga (Pidgeoni protsess [07.01.07]). Rakendused Metalliline magneesium leiab põhilist rakendust mitmesuguste kergsulamite (eriti alumiiniumiga) koostises auto- ja lennukitööstuse tarbeks. Raua ja alumiiniumi järel on magneesium elementaarmetallide kasutusmahtudelt kolmandal kohal. Teda kasutatakse ka pürotehnilistes segudes, sh varem ka tugeva valgusallikana fotograafia tarbeks. Magneesiumi ühend magneesiumdiboriid (MgB2) [07.01.07] pälvis hiljuti tähelepanu kui kõige kõrgema kriitilise temperatuuriga (39 K) harilik (“mitte-kõrgtemperatuurne”) ülijuht, rakenduste jaoks on oluline ka selle ühendi komponentide odavus.