Tõnu Tuvikene, Horsiont 6/2008

Inimesed on ikka kasutanud loomi seal, kus on endal liiga ohtlik olla. Erandiks ei ole ka praeguseks juba üle poole sajandi kestnud kosmoseajastu - koerad ja ahvid sillutasid inimese teed kosmosesse, praegu aitavad väiksemad loomad prussakatest merisigadeni mõista elusorganismidega kosmoselennul toimuvaid muudatusi.

4. oktoober 1957 oli suurpäev mitte ainult nüüdseks juba kadunud Nõukogude Liidu, vaid kogu inimkonna ajaloos - orbiidile jõudis edukalt maailma esimene tehiskaaslane Sputnik. Sellele järgnenud terve maailma üldsuse imetlev reaktsioon üllatas Nõukogude juhtkonda, kes erilist propagandavõitu polnud oodanud. Nad toibusid aga kiiresti ja mõne päeva pärast kutsus tolleaegne N Liidu juht Nikita Hruštšov peakonstruktori Sergei Koroljovi enda juurde ning tuletas meelde, et varsti (7. novembril) on saabumas oluline tähtpäev - möödub 40 aastat  Oktoobrirevolutsioonist. Nii tähtis sündmus vajas loomulikult ka silmapaistvat saavutust kosmoses ja seda Koroljov riigijuhile lubaski. Selleks ei sobinud juba ehitamisel olev Raske tehiskaaslane (Tjažolõi sputnik, hilisem Sputnik 3) rohkem kui kümne teadusliku aparaadiga pardal, vaja oli midagi enamat. Koroljovil oligi hea idee kohe varnast võtta - saata kosmosesse esimene elusolend - koer. Aega oli jäänud küll vähevõitu, kuid alustama ei pidanud nullist. Ka lihtsustas ülesannet tublisti see, et katselooma polnud kavas Maale tagasi tuua, see oleks tolle hetke tehnilisi võimalusi arvestades olnud ka üsna võimatu. Aga eks loomi ole katsetuste käigus varemgi ohverdatud.

Laika polnud kosmoses esimene

Nõukogude Liidus algas koerte lennutamine kosmosesse Saksamaalt sõjasaagiks saadud rakettide V2 koopiatega R1 1951. aastal. Võrreldes näiteks ahvidega, valiti koerad katseloomadeks nende rahulikkuse tõttu. Esimesena startisid 22. juulil 1951 Dezik ja Tsõgan ning jõudsid pärast saja kilomeetri kõrgusele tõusmist elu ja tervisega maale tagasi. Säärast lendu nimetatakse suborbitaalseks - selle käigus tõustakse küll kõrgele, kuid orbiidile ümber Maa ei jõuta. Kui tegu oleks olnud inimestega, oleksid nad olnud tänapäevases mõistes kosmonaudid, kuna jõudsid saja kilomeetri kõrgusele maapinnast, mida loetakse kosmose piiriks (lähemalt on sellest juttu eelmises Horisondi numbris ilmunud loos "Turistina kosmoses"). Kokku tehti koertega 29 suborbitaalset lendu, mille käigus ka mitu koera oma elu kaotas. Nii omandati kogemusi koerte treenimisel kitsas ruumis viibimiseks, töötati välja mullikujuline klaasist kiivriga skafander ja kabiin. Suborbitaalne lend kestab vaid mõnikümmend minutit, orbiidil pidi aga koer olema umbes nädala. Seega tuli kibekähku välja töötada seadmed, millega koeri toita, kabiinis temperatuuri hoida jms. Söögiks otsustati kasutada kõrge toiteväärtusega želeed, millele oli lisatud kiudaineid, et kõht paremini läbi käiks. See oli tõsine probleem, kuna kabiin oli nii kitsas, et koer seal end eriti liigutada ei saanud, ta võis üksnes kas lamada, istuda või seista.

Projektis osalenud inseneridele ja töölistele tuleb au anda - kõik need seadmed saadi valmis vähem kui kuu ajaga (kuuldavasti otsustati lõplikult taoline lend korraldada kümnenda oktoobri paiku) ja 3. novembril startis Baikonuri kosmodroomilt Sputnik 2 nime kandev kosmoselaev, pardal koer Laika. Tegemist oli segaverelise, umbes kolmeaastase emase koeraga, kelle sugupuust ja noorusest pole midagi teada, sest ta oli püütud kinni ühelt Moskva tänavalt. Üldse eelistati rakettidega lennutada hulkuvaid koeri, sest arvati, et nad on koduhellikutest vastupidavamad, raskustega rohkem harjunud. Laika valiti välja kolme treenitud koera hulgast, kellest üks oli varem juba raketiga lennanud.

Sputnik 2 orbiit oli hästi piklik, ulatudes 212 kuni 1660 kilomeetri kõrguseni maapinnast, tiirlemisperiood oli ligi tund ja 44 minutit. Stardi ajal tõusis Laika südamelöökide sagedus, kuid taastus varsti pärast kosmosesse jõudmist. Orbiidil Laika isegi sõi korra. Lennu edasise käigu kohta on aga üpris vähe teada. Hulk aega hämati selle üle, kaua Laika kosmoses elas ja kuidas tema elu lõppes. Alles 45 aastat hiljem, 2002. aastal, tuli tõde päevavalgele, kui üks projektis osalenud teadlastest teatas Houstonis Texases toimunud rahvusvahelisel Maailma kosmosekongressil, et tegelikult elas Laika kosmoses vaid viis kuni kuus tundi ning suri kuumuse ja stressi tagajärjel. Ilmselt jäi töökindlama termoregulaatori väljatöötamiseks aega ikkagi väheseks.

Nõukogude Liidus looma kindlasse surma saatmine küsimusi ei tekitanud, küll aga korraldati mujal maailmas selle vastu protestimiitinguid. 1998. aastal avaldas kahetsust ka Laikat lennuks ette valmistanud Vene teadlane Oleg Gazenko, märkides muuhulgas: "Me ei õppinud sellest lennust nii palju, et see õigustaks koera surma".

Laikast on saanud kahtlematult üks ajaloo kõige kuulsam koer, kes on leidnud tee nii lauludesse kui kirjandusse, rääkimata postmarkidest. Selle aasta 11. aprillil avati Moskvas Laika monument, mis asub hoone läheduses, kus teda kosmosesse minekuks ette valmistati.

Vaatamata lennu lühidusele oli näha, et elusolend võib tunde kaalutuses viibida, seega pole ka põhimõttelist takistust inimese kosmosesse saatmiseks. Enne tuli aga veel põhjalikult uurida organismide käitumist kosmoselennul ja katsetada elutagamissüsteeme.

Ettevalmistusteks kulus aega ja pärast üht ebaõnnestunud katset startis järgmine tehiskaaslane Sputnik 5 (teise tähistusega Korabl-Sputnik 2) koerte Belka ja Strelkaga alles 19. augustil 1960, maandudes ühepäevase lennu järel õnnestunult. Pärast seda tõi Strelka ilmale kutsikad, kelle isaks oli maapealsetes eksperimentides osalenud isakoer Pušok. Nendest ühe kinkis Nikita Hruštšov tolleaegse USA presidendi John Kennedy tütrele Carolinele. Nii et tolle koera kauged järeltulijad peaks veel praegugi elama.

Võidujooks Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel esimese inimese kosmosesse saatmise nimel kogus tuure ja seetõttu sagenesid ka seda sündmust ettevalmistavad koerte lennud kosmosesse. Järgmine ühepäevalend sama aasta detsembris lõppes koertele õnnetult, sest kosmoselaev purunes atmosfääri sisenemisel. See-eest järgmised kaks starti 1961. aasta märtsis olid edukad. Nendest esimesel olid kabiinis lisaks kahele koerale veel hiired ning merisiga, mõlemal korral aga puust kosmonaudi mannekeen, keda hüüti Ivan Ivanovitšiks. Erinevalt kabiiniga maandunud loomadest heideti mannekeen katapultistmega välja ja ta maandus langevarjuga, just nii nagu esimesed kosmonaudidki. Seega oli mehitatud lendude peaproov tehtud ning vähem kui kolme nädala pärast startis 12. aprillil 1961 kosmoselaev Vostok koos Juri Gagariniga. Pärast seda koerte kosmosesse saatmine katkes ning hiljem on vaid kaks koera säärase "au" osaliseks saanud - 22. veebruaril 1966 lennutas Nõukogude Liit kosmosesse tehiskaaslase Kosmos 110 koos koertega Veterok ja Ugoljok. 22 päeva kestnud lennuga püstitasid nad elusolendite kosmoses viibimise kestusrekordi, mis koerte puhul kehtib praeguseni. Selle ületasid alles 1973. aasta suvel Ameerika orbitaaljaama Skylab 2 astronaudid.

Kosmoses käinud koerte suurt hulka silmas pidades on teine levinud lemmikloom kass niisugust au ja kuulsust toonud tegevusest üsna kõrvale jäänud. Kosmoses on käinud ainult Felicette nimeline nurrulööja ja sedagi vaid suborbitaalsel lennul - 18. oktoobril 1963 lendas ta Prantsuse raketi Veronique pardal 155 kilomeetri kõrgusele ning jõudis seejärel ka eluga maale tagasi. Kuus päeva hiljem startinud kassil nii hästi ei läinud, kosmose piiri ületamata hukkus ta maandumisel. Enne kasse olid prantslased kolmel korral sama raketiga kosmosesse saatnud rotte ja need lennud lõppesid kõik hästi.

Ameeriklased eelistasid ahve

Kui Nõukogude Liit kasutas mehitatud kosmoselendudeks valmistumisel inimese paremaid sõpru koeri, siis ameeriklased valisid katseloomaks inimesele bioloogiliselt lähedasema ahvi. Raketiga lendas esimesena reesusahv Albert 11. juunil 1948, seega umbes kolm aastat varem kui koerad Nõukogude Liidus. Esimest astronauti temast siiski ei saanud, sest rakett V2 tõusis vaid 63 kilomeetri kõrgusele. Kahjuks lämbus Albert lennu ajal. Esimeseks ahv-astronaudiks sai 14. juunil 1949 raketiga V2 134 kilomeetri kõrgusele tõusnud Albert II, kes paraku hukkus maandumisel. Paremini ei läinud ka järgmistel, Albert III-V nime kandnud ahvidel, kes kõik said otsa kas lennu käigus või maandumisel. Esimese ahvina jõudis 20. septembril 1951 elusalt maale tagasi Yorick, teise nimega Albert VI, kuid temagi suri kaks tundi pärast maandumist. Põhjuseks peetakse maandumisjärgset päästjate pikka ootamist New Mexico palava päikese all. Viimane selle seeria lend korraldati 1952. aasta mais.

Ahvide lennutamine rakettidega jätkus alles pärast kosmoseajastu algust 1958. aastal ja kohe ebaõnnestumisega. Suurimaks saavutuseks jäi Able'i ja Miss Bakeri lend 28. mail 1959, mis viis ahvid kõrgemale kui 50 miili ja mida loeti siis USA-s kosmose piiriks. Able suri pärast edukat maandumist elektroodide kehast eemaldamise operatsioonil ja tema topis on praegu välja pandud Washingtonis Smithsoni lennunduse ja kosmonautika muuseumis. Miss Baker elas 27 aasta vanuseks ja suri 1984. aastal. Sellel ja järgmisel kahel aastal oli veel kokku neli suborbitaalset ahvide lendu, millest õnnestusid vaid esimesed kaks.

Vahetult enne oma esimesi mehitatud lende saatsid ameeriklased kosmosesse kaks inimahvi. 31. jaanuaril 1961 jõudis šimpans Ham mehitatud lendudeks mõeldud kosmoselaeva Mercury pardal 253 kilomeetri kõrgusele ja vaatamata mitmetele probleemidele maandus seejärel edukalt Atlandi ookeani. Hami oli õpetatud valgussignaalide peale kangi liigutama ja selgus, et lennu ajal kasvas selleks kuluv aeg vaid sekundi murdosa võrra. Sama aasta 29. novembril tegi šimpans Enos kosmoselaeval Mercury kaks tiiru ümber Maa. Järgmise, 20. veebruaril 1962 startinud Mercury pardal oligi juba esimene USA päris astronaut John Glenn, kes sõitis ümber Maa kolm korda.

Esimene mitte-inimahv jõudis orbiidile alles hulk aega pärast inimesi, see oli makaak Bonny, kes tegi 1969. aasta suvel tehiskaaslasega Biosatellite 3 kümnepäevase lennu, kuid suri pärast maandumist. 1985. aastal lendasid kaks ahvi kosmosesüstiku Challenger pardal asunud laboratooriumis Spacelab 3.

Peale USA on ahve suborbitaalsele lennule saatnud veel Prantsusmaa ja Argentina. Algul katseloomadena koeri kasutanud Nõukogude Liit/Venemaa saatis aastatel 1983 kuni 1996 programmi Bion kohaselt orbiidile kuue tehiskaaslasega kokku 12 reesusahvi - peamine eesmärk oli uurida kiirguse mõju elusorganismile. Seejuures püstitasid 15. septembril 1989 startinud Žakonja ja Zabijaka 13 päeva ja 17 tunniga ahvide kestuslennu rekordi.

Kilpkonnad Kuud uudistamas

Muidugi on koerte, ahvide ja ühe kassi kõrval kosmoses käinud suur hulki hiiri, rotte, merisigu, mitut liiki putukaid ja muidki loomi. Kõiki neid siin käsitleda ei jõua, seepärast vaatame vaid mõnd huvitavamat juhtumit.

Loomad pole ainult ümber Maa tiirutanud, vaid kahel korral ka Kuu juures käinud. 1968. aasta septembris õnnestus Nõukogude automaatjaama Zond 5 pardal olnud kilpkonnadel, putukatel ja teistel elusolenditel pärast möödalendu Kuust elusana Maale tagasi jõuda, järgmisel korral sama aasta novembris vedas tehnika aga alt ja kõik hukkusid.

2003. aasta jaanuaris korraldati kosmosesüstikul Columbia viimasel reisil mitu eksperimenti, milles kasutati ämblikke, putukaid, kalu ja teisi katseloomi. Maandumisel 1. veebruaril toimunud katastroofis hukkusid kõik süstikus olnud elusolendid peale ühes eksperimendis osalenud ümarusside (nematoodide), kes leiti rusude seest elusana! See pole ainus kord, kui kosmoselennul osalenud loomad on ilmutanud haruldast vastupidavust. Nii jäid ellu 14.-26. septembrini 2007 ESA tehiskaaslasel FOTON M3 ilma igasuguste kaitsevahenditeta avakosmoses viibinud loimurid. Vähe sellest, et suurem osa neist pidas vastu vaakumile ja kosmilistele kiirtele, mõnele ei mõjunud ka maapealsest ligi 1000 korda tugevam ultraviolettkiirgus ja nad olid võimelised pärast tagasipöördumist isegi paljunema.

Kui seni olid kõik loomad lennanud kosmosesse ühe või teise riigi maksumaksja raha eest, siis selleski osas on viimasel ajal toimunud muudatused. Otsa tegi lahti Jaapani ajakirjanik Toyohiro Akiyama, kes oma tööandja, telekompanii TBS raha eest 2. detsembril 1990 Vene orbitaaljaamale lennates võttis kaasa Jaapani puukonna.

Suuremal hulgal mitmesuguseid putukaid oli pardal Ameerika firma Bigelow orbiidile saadetud orbitaaljaamade katsemudelitel Genesis-1 ja Genesis-2 aastatel 2006. ja 2007.  Firma loodab uut tehnoloogiat kasutada edaspidi märksa suuremate mehitatud orbitaaljaamade puhul, mille külastajatena nähakse muuhulgas ka kosmoseturiste. Miks mitte koos oma lemmikloomadega?

TÕNU TUVIKENE (1952) on Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu EENet programmeerija. Lõpetanud Tartu Ülikooli astrofüüsikuna 1975. Kuni aastani 1988 oli Tartu Observatooriumi (tollase AAI) insener ja nooremteadur tähtede füüsika uurimisel. Seejärel töötanud arvutite alal, juhatanud Tartu Tähetorni astronoomiaringi ning populariseerinud astronoomiat ja kosmonautikat. Üle viiekümne aimekirjutise autor, kogumiku "Universum" kaasautor.