Vannis kümmeldes ärge laske mööda juhust teha järgmine katse. Enne väljaronimist tõmmake kork väljavooluava eest ära ning ise jääge põhja lamama. Sedamööda kuidas suureneb teie keha veest väl jaulatuv osa, tunnete end muutuvat üha raskemaks. Nii veendute kõige näitlikumal viisil, et see osa keha kaalust, mis vees kaduma läks (meenutage, kui kergena tundsite end vannis), tuleb otsekohe tagasi, niipea kui keha on veest välja saanud.

Kui sellise katse teeks tahtmatult vaal – jääks näiteks mõõna ajal kuivale –, osutuksid tagajärjed loomale saatuslikeks: tema enda keha hiiglaslik raskus lömastaks ta. Egas vaalad ilmaas jata vees ela: vedeliku üleslükkejõud pääs tab neid raskusjõu hukatuslikust mõjust.

Öeldul on kõige tihedani seos käesoleva paragrahvi pealkirjaga. Jäälõhkuja töö põhineb sel samal füüsikanähtusel: vee üleslükkejõud ei tasaka alusta enam veest väljaulatuva laevaosa kaalu ja laev omandab «kuivamaakaalu ». Ei maksa arvata, et jäälõhkuja lõikab jä äd pidevalt oma ninaosa – esitäävi – survega. Nii ei tööta mitte jäälõhkuja, vaid jäämurdja. Sedasi võib tegutseda üksnes suhteliselt õhukese jää puhul.

Tõelised jäälõhkujad nagu «Krassin» või «Jermak» töötavad teisiti. Oma võimsate masinate jõul ronib laev ninaga jää peale. Selle hõlbustamiseks on ninaosa vee all laugjas lame. Veest välja kerkinud käil omandab täie raskuse ja see tohutu koorem («Jermakil» näiteks 800 tf) rõhub jää puruks. Mõju tugevdamiseks pumbatakse jää lõhkuja ninaosas paiknevatesse paakidesse veel vett – vedelat ballasti.

Nõnda tegutseb jäälõhkuja seni, kuni jää paksus ei ületa poolt meetrit. Võimsamast jääst murrab laev end läbi löökidega. Jäälõhkuja taganeb ja sööstab siis kogu oma massiga jääle peale. Seejuures ei tööta enam raskus, vaid liikuva laeva kineetiline energia. Laev muutub nagu aeglaseks, kuid suure massiga kahurimürsuks – taraaniks.

Mitme meetri kõrgused jääpangad lõhutakse tükkideks jäälõhkuja tugeva käila korduvate löökide abil.

«Sibirjakovi» 1932. a. toimunud kuulsast retkest osavõtja madrus N. Markov kirjeldab jäälõhkuja tööd nõnda: «Sadade jääkaljude ja paakjää keskel alustas «Sibirjakov» võitlust. Viiskümmend kaks tundi järjest hüppas masinaruumi telegraafinool näidult «Täiskäik edasi» näidule «Täiskäik tagasi». Kolmteist neljatunnilist vahti tungis «Sibirjakov» hooga jäässe, purustas seda käilaga, ronis jää peale, murdis seda ja taganes taas. Kolmveerandi meetri paksune jää andis visalt teed. Iga löögiga tungis laev edasi kolmandiku kerepikkuse võrra.»

Kõige võimsamad ja suuremad jäälõhkujad maailmas on Nõukogude Liidul.⁴