Selle peatüki lõpetuseks vaatame üht erijuhtu impulsi jäävuse seaduse toimest. Iseendast pole sel teab mis tähtsust, kuid ta pakub seaduse rakendamise hea näite. Seda läheb tarvis ka siis, kui jõuame relatüvsusteooria selgitamiseni. Järeldus kõlab nii:

Kui kehade rühma massikese on paigal, ei nihuta teda ka mingi vastastikmõju rühma kuuluvate kehade vahel.

Massikeskme mõiste oli olemas juba antiikaja kreeklastel ja seda hoomab iga lapski, kes on kiikunud kiiklaual. Massikese pole midagi muud kui teine nimi "tasakaalupunktile". Kui 50-kilone tüdruk tahab tasakaalustada keskelt toetatud küklaual oma 25 kilost vennakest, peab ta istuma keskpunktile poole lähemale kui vennas. Matemaatilisemalt: kiiklaud on tasakaalus, kui raskuse ja keskpunkti kauguse korrutis on mõlema kiikuja jaoks võrdne.

Veidi keerukamal juhul, kui tegemist on liikuvate objektidega, peab selleks, et massikese jääks paika, liikuma raskem objekt ilmselt aeglasemalt kui kergem. Kui 50 kilone ja 25 kilone objekt teineteisele lähenevad, siis jääb massikese liikumatuks, kui raskem liigub poole aeglasemalt.

Huygensi meelest on sel juhul lihtsalt koguimpulss võrdne nulliga. Kaks keha liginevad (või eemalduvad), raskem oma kaalule vastavalt väiksema kiirusega. Nende impulsid jäävad võrdseks ja vastassuunaliseks. Seni kui välismõjud ei sekku, jääb koguimpulss nulliks.

Viimase näitena vaatame joonisel 2-5 kujutatud juhtumit. 70-kilone mees seisab 35 kilose plangu otsal. Plank on libedal jääl ja võib vabalt libiseda. Niipea kui mees hakkab kõndima teise otsa poole, hakkab plank libisema vastassuunas. Et plank on poole kergem, nõuab impulsi jäävus, et ta peab liikuma kaks korda kiiremini. Kui plank on 3 meetrit pikk, liigub mees 1 meetri, sellal kui plank libiseb tagasi 2 meetrit. Niipea kui kõndija jõuab teise otsa ja peatub, seiskub ka plank. Kuna mees on liikunud poole vähem kui poole kergem plank, siis massikese on jäänud paigale.

11. peatükis tuletame selle näiliselt tühise näite varal Einsteini kõige kuulsama valemi