Tõsine elektri uurimine algas XVIII sajandil, valgustussajandil. Mõned tähtsaimatest avastustest tegid vähese kooliharidusega asjaarmastajad. Eriti rohke andami lisas Benjamin Franklin.

Franklin sündis 1706, siis kui Newton oli kõige austatum elav inglane ja teadust peeti õilsaimaks kutsumuseks, millele intelligentne inimene võiks pühenduda. Võrsunud Bostoni käsitöölisperest, lahkus ta koolist kümneaastaselt. Tema keskkonnas oli see täiesti loomulik lõpetamisiga. Teismelisena pages ta Philadelphiasse, et pääseda tüütust õpipoisi seisundist. Kveekerite linna jõudis ta puruvaesena. Kuid Philadelphia oli toona kiiresti, lausa palavikuliselt kasvav linn, suurim Briti Ameerikas ja immigratsiooni peavärav.

Ränga töö ja polntilise osavuse abil asutas ta lühikese ajaga ülieduka trükikoja. Ühes teiste noorte ärimeestega organiseeris ta Nahkpõlle klubi, mille eesmärgiks oli nii linnaasjade ajamine ja teadmiste edendamine kui ka lõbus vaba aja veetmine. Oma 43ndaks eluaastaks oli ta küllalt jõukal järjel, et müüa firma oma partnerile ja taanduda äriaskeldustest mõnusamasse ellu. Franklin ei kavatsenud aga hoopiski jõudeelu nautida, vaid pühendus teadusele. Kaks aastat hiljem, 1751 avaldas ta teose Katsed ja vaatlused elektri kohta.

Enam kui inimpõlveks sai see elektriuuringute eeskujuks. Uurimus oli tervenisti kvalitatiivne, kuid tema põhimõtted ja terminoloogia käibivad siiamaani. Tema järgi johtub elekter kaht lüki elektrilaengutest, mida ta nimetas positiivseks ja negatiivseks. Samamärgüised laengud tõukuvad, erimärgilised tõmbuvad. Tavaliselt on aine neutraalne, sest sisaldab kumbagi märki laenguid võrdsel hulgal. Mitmesugused füüsikalised ja keemilised protsessid võivad seda tasakaalu rikkuda. Nüüd oli tegemist gravitatsioonist hulga tugevama jõuga. Lisaks sai seda katsetaja suva järgi sisse ja välja lülitada.

Maailmakuulsus aga tegi peagi lõpu Franklini lootustele pühenduda täiesti teadustööle. Algasid mured kodumaa pärast, mis sattus Iseseisvussõtta. Tänu Franklini rahvusvahelisele teadlasreputatsioonile sai temast Ameerikale vääriline välisesindaja.

Franklini eeskuju innustas prantsuse inseneri Charles Coulomb'i rajama elektriõpetusele tugevat njuutonlikku vundamenti elektrijõu seaduse näol. Aastal 1789 näitas Coulomb, et nagu gravitatsioongi, rahuldas elekter pöördruudu seadust. Massi asemele võttis Coulomb kasutusele Franklini elektrilaengud. Jõud osutus võrdeliseks laengute korrutisega, mis jagatud laengute kauguse vahelise ruuduga. Nii järgis elektrijõu valem täpselt Newtoni gravitatsioonivalemit:

kus q ja Q on elektrilaengud ja k universaalkonstant nagu Newtoni valemiski.

XIX sajandi koidikul leiutas itaalia krahv Alessandro Volta elektripatarei, mis pani elektrilaengud pidevalt liikuma, andis püsivat elektrivoolu. Avanes hulk uusi katsevõimalusi. Viljaks oli elektri ja magnetismi vahelise seose avastamine, mis õnnestus 1820 Taani professoril Hans Christian Örstedil (Ørsted). Ta leidis, et kompassinõel pöördus risti elektrivoolust läbitud juhtmega. Hulk õpetlasi tormas seda avastust pruukima, kuid ühel noorel inglasel õnnestus end salkkonnast ette rebida ja edumaa kogu eluks säilitada.