Meie sajandi lõpuaastail on arvutist saanud holisti parim sõber. Kuigi kaos välistab võimaluse ennustada detailselt tulevikku meie keerukas maailmas, lubab ta meil ometi eristada teatavaid stabiilseid konfiguratsioone, mis tõenäoselt esile kerkivad. Üpris keerukate olukordade kompuutersimulatsioonid niihästi füüsikas kui ka teistel aladel, nagu ökoloogia ja majandus, on näidanud, et keerukail süsteemidel on viise endi korrastamiseks.

Näiteks on ökoloogid sooritanud korduvaid simulatsioone, milles sada liiki paigutatakse kujuteldavale saarele ja lastakse seal vastastiktoimesse. Aja jooksul sureb osa liike välja. Lõpuks saavutab paarkümmend liiki tasakaalulise arvukuse. Kui aga kompuuterkatsetajad alustavad seda mängu uuesti otsast peale, pole mingit tagatist, et lõpptulemuseks on seesama liikide kooslus. Tasakaalulisi liiginimistuid on palju ja mis lõpuks kujuneb, see on suuresti juhuse teha. Kui aga tasakaal tekib, võib ta peaaegu lõputult kestma jääda, kui vaid tingimused järsult ei muutu.

Üks säärane radikaalne oludemuutus oli komeedipõrge, mis lõpetas dinosauruste valitsuse umbes 70 miljonit aastat tagasi. See katastroof sillutas teed imetajate kui suurimate maismaaloomade domineerimisele. Siis siirdus Maa ökosüsteem ühest suhtelise tasakaalu olukorrast teise. Kui poleks olnud seda juhust, mis on täiesti ennustamatu Päikesesüsteemi väikekehade kaootilise liikumise tõttu, ei oleks olemas ka selle raamatu autorit ega lugejaid. On kainestav hoomata, et küllap see polnud esimene selline juhtum Maa pikas ajaloos, ja vaevalt jääb ta ka viimaseks.

XIX sajandi evolutsionistid nägid inimrassi ilmumises tõusujoones toimuva evolutsiooni paratamatut tulemust. Vaevalt küll suudaks tänapäeval keegi seda kena seisukohta kaitsta. On usutavam, et oleme juhuslike ajaloosündmuste pika rea ajutine sünnitis.

Kuigi tulevikku on võimatu üksikasjus ette näha, tasub uurida keerukais süsteemides ilmnevaid "stabiilsuse saari". Sedalaadi uuringutega tegeleb komplekssusteooria. See on siirdeteadus, mis hõlmab füüsikat, embrüoloogiat, ökoloogiat, evolutsiooniõpetust ja isegi majandusteadust. Tema Mekaks on asjakohane instituut Santa Fes New Mexicos.

Komplekssusuurijate tähelepanu on koondunud "purskuvatele" (emergent) omadustele, süsteemi erijoontele, mis pole süsteemile loomuomased, vaid kujunevad tema osade vastastikmõjus. Näiteks võiks tuua "nähtamatu käe" doktriini, mida propageeris šoti majandusteadlane Adam Smith XVIII sajandil. Vabamajanduses loovad oma egoistlikke sihte järgivad indiviidid turu, mis teenib üldist hüvet. Komplekssusuurijad on leidnud, et nähtamatu käsi pole mingi karm iseilmnev omadus. Ta langeb hõlpsasti monopolide, hinnalepete ja teiste äripiirangute ohvriks. Igapäevane kogemus näitabki seda. Vajame ju turvakomisjone, trustide vastaseid seadusi, pankrotikohtuid ja teisi kunstlikke stabilisaatoreid, mis peaks hoidma turu tervist.

Parimaks näiteks on meile tuttavaim ning ühtlasi saladuslikem nähtus, nimelt meie endi teadvus. Ükski nüüdisteadlane ei kahtle, et kõik, mis inimajus toimub, tuleneb aju koostisse kuuluvate aatomite ja molekulide füüsikast. Kummatigi on vähesed sedavõrd reduktsionistid, et söandaks väita, nagu võiks üksnes füüsika kunagi selgitada, kuidas see mikroosakeste kuhjatis omandab eneseteadvuse. Miljonid omavahelised seosed võimsaimaski arvutis näivad lapsemänguna inimaju triljonite vastu. Ajus on liig palju seoseid, et need võiks olla programmeeritud meie geenides. Aju organiseerub ise, sedamööda kuis kasvame ja õpime. Kuid varasest lapsepõlvest peale ilmneb hämmastav eneseteadvus, mida väljendab Descartes'i kuulsaim tõdemus: "Ma mõtlen, järelikult olen olemas" (lad. Cogito, ergo sum).

Veel valitseb ohjeldamatu reduktsionism mõnedes teaduse bastionides neoklassikalisest majandusteadusest kuni osakeste füüsikani, iseäranis aga molekulaarbioloogias, mille viljad on toitnud teaduse ja tehnika uut pööret. Kummatigi koguvad jõudu ka holistlikud hoiakud ja poleks ime, kui nad hakkaksid juurduma XXI sajandi teadusse.

Kuidas ka poleks, selge on see, et nüüdisteadus on teinud lõpu nii Descartes'i mehhanistlikule unistusele kui ka Laplace i determinismiõudusele. Enam kunagi ei saa läheneda Universumile lihtsalt kui korrapärasele masinale, mille kohta võiks teha eksimatuid pikaajalisi prognoose.