Juba kvant-väljateooria algpäevil oli selge, et tuuma mastaapides peab tuumaosakesi koos hoidva jõu kõrval toimima veel üks jõud. Nüüdses kvarkpildis teisendab see väli ühtesid fermione teisteks.

Näiteks võib d-kvark muunduda u-kvargiks, kiirates elektroni ja elektron-antineutriino. Kui niiviisi juhtub neutronis peituva d-kvargiga, muundub neutron prootoniks. Seda protsessi tuntakse tuuma-beetalagunemisena. Selle protsessi Feynmani diagramm on toodud joonisel 19-4. Tagurpidi nool ühel joontest näitab leppeliselt, et tegemist on antiosakesega, antud juhul elektron-neutriino omaga ehk anti-elektron-neutriinoga. See antiosake peab kiiratama, et säilitada aine/antiaine tasakaalu, u-osake võib muunduda ka d-ks, siis saab prootonist neutron. Kuna d-kvargid on raskemad kui u-kvargid, peab selle reaktsiooni käivitamiseks lisama energiat. Selline reaktsioon võib aset leida kõikide raskete laetud fermionidega. Siis teisenevad nad oma esimese perekonna vasteiks.

Neid reaktsioone vahendavad kvandid esinevad nii elektriliselt laetud kui ka neutraalsel kujul. Esimesel juhul tähistatakse neid W^± , teisel Z⁰. Nende massid leiame tabelist 19-2, mis annab ülevaate kõigist tuntud ja oletatavaist alg-bosonitest. Äsjakirjeldatud seosevorm rakendub kõikidele fermionidele.

Ajalooliselt on kinnistunud selle välja nimeks nõrk vastastikmõju e. nõrk interaktsioon. Nüüd teame küll, et ta on samasuguse seosetugevusega kui elektromagnetism. Ta vaid tundub nõrgemana, sest teda kandvad kvandid on väga suure seisumassiga. Seetõttu on vaja kopsakat "minimaal-investeeringut", et tekitada üht neist osakestest. Tunneleerumise tõenäosus osutub siis väga väikeseks. Määramatuse seos lubab tekkinud osakestel eksisteerida ainult ülilühikese hetke. Vastavalt on nende tekitatud jõu mõjuulatus üpris lühike.

Ainult nõrga vastastikmõju olemasolu lubab seletada, miks Universum on just selline, nagu ta on. Esiteks on ta põhjuseks, miks peaaegu kogu aines Universumis koosneb esimese põlvkonna fermionidest: fermionid saavad ühest liigist teise muunduda ainuüksi nõrga vastastikmõju läbi. Teiseks osaleb ta reaktsioonides, milles vabaneb energia sellistes tähtedes nagu Päike. Neis tuleb energia põhiliselt nelja vesinikutuuma liitumisest üheks heeliumituumaks. Enamik vesinikutuumi koosneb üksikprootonist, heeliumituum aga kahest neutronist ja kahest prootonist. Ühinemise käigus peab kaks prootonit teisenema neutroniteks, vabastades kaks positroni ja kaks elektron-neutriinot. Kui poleks nõrka vastastikmõju, ei säraks Päike ega teised tähed.

Neutriinod ei ole seotud footonite ega gluuonitega: nõrk interaktsioon on ainus lüli, mis ühendab neid muu maailmaga. Nõrga vastastikmõju puhul on tunneleerumistõenäosus nii väike, et neutriino võib otse läbida aatomituuma, omades vaid tühiseid šansse vastastikmõjju astumiseks. Seepärast on neutriinovoog kõigi kiirguste hulgas suurima läbitungimisvõimega. Enamik neutriinosid, mis tekivad Päikese südamikus, väljuvad, läbides tema väliskihte. Jõudnud Maani, lähevad nad sellestki otse läbi. Et seda kõike jälgida, töötab 1970. a. alates sügaval maa all Homestake Mine'i kaevanduses Lõuna-Dakotas raudteevaguni suurune detektor. Kuigi igas sekundis läbib detektorit miljon miljardit (10¹⁵) neutriinot, annab ainult üks neist kahe-kolme päeva jooksul endast märku, astudes vastastikmõjusse mõne tuumaga detektoriaines.

Üks astrofüüsika suuri mõistatusi seisneb selles, et taolised detektorid registreerivad palju vähem neutriinosid, kui seda lubab eeldada päikeseenergia kiirgusvõimsus. Paigaldatakse uusi tundlikumaid detektoreid lootuses saada probleemi vastust.

Et standardmudel oleks täielik, on vaja veel kaht bosonit. Üks neist on graviton. Meile näib gravitatsioon tugeva jõuna, sest meie tunneme Maa hiigelmassi kogutõmmet. Aatomitasandil on gravitatsioon hirmus nõrk. Elektroni gravitatsiooniline tõmme tuuma poole on 10⁴¹ korda nõrgem elektrilisest tõmbest. Seepärast pole siiani veel kellelgi õnnestunud täheldada üksikut gravitoni. Et aga gravitatsioon on makrotasemel hästi mõistetud, teame täpselt, milline graviton peaks olema. Mõningast edu on saavutatud ka gravitatsiooni kvantpildi ühildamises Einsteini geomeetrilise teooriaga, kuigi see on matemaatiliselt väga raske ülesanne.

Lõpuks ootab üks tühi lahter osakest nimega Higgsi boson (teda ennustanud teoreetik Peter Higgsi järgi). Tema peab tekitama seisumassi neile osakestele, mis seda omavad. Kahjuks on selle teooria veel nii ebatäielik, et me teame vähe tema omadustest ja ka katses pole teda leitud.