Miks hoiavad paremakäelised mängijad pesapallikurikat nii, et parem käsi on kõrgemal ja vasak käepideme juures all, ning pööravad vasaku külje söötja poole? Kui palju aega kulub pallil püüdjani jõudmiseks? Kui palju on mängijal aega kurikalöögi hoovõtuks? Kui palju võib löögi täpsusega eksida, ent ikkagi palli tabada?

Mõned mängijad eelistavad raskeid kurikaid, väites, et need annavad pallile pärast lööki pikema lennu. Teised valivad aga kerge või keskmise kaaluga kurika ning kinnitavad, et need tagavad pikema lennu. (Mõnikord kasutavad mängijad puust kurika kaalu vähendamiseks korgist südamikku, kuid see on reeglitevastane.) Milline kurika kaal tagab parima tulemuse? Kas mängija peaks sooja tegema tavalise kurikaga, mille otsale on kinnitatud pliist rõngas, või hoopis kurikaga, mis on oluliselt raskem või kergem kui mängus kasutatav?

Millise kohaga peaks kurikas palli tabama, et anda sellele võimalikult suur kiirus? Miks teeb kurikas mõnikord käele haiget ja üritab palli tabamise hetkel käest libiseda?

Söötjad kartsid legendaarse pesapalluri Babe Ruthi lööki sedavõrd, et viskasid mõnikord aeglase palli kiire asemel. Nad arvasid, et kui pall tabab kurikat väiksema kiirusega, on ka selle kiirus pärast põrget väiksem ning pall ei lenda nii kaugele. Oli neil õigus?

Vastus Üldiselt kasutavad paremakäelised inimesed täpsust ja koordinatsiooni nõudvateks tegevusteks, näiteks kirjutamiseks, oma paremat kätt. Ka pesapallilöök on selline tegevus, sest palli tuleb tabada suure täpsusega. Lüües surutakse parema käega kurikat ettepoole ja tõmmatakse vasakuga tagasi. Vasak kehapool teeb küll rohkem tööd, kuid parem tagab kurika täpse suunamise. Suunamine on lihtsam, kui hoida paremat kätt kõrgemal, ning löögiriista on parem enda poole tõmmata, kui hoida vasakut kätt madalamal. Tüüpilise asendi korral on mängija vasak külg söötja poole, mis võimaldab kurikat juhtkäega tagantpoolt lükata, tagades sellega mugavama juhtimise.

Standardsel pesapalliväljakul kulub isegi aeglasel pallil löögikohta jõudmiseks alla sekundi, kiire pall võib aga kohale jõuda 0,4 sekundiga. (Kiirpalli rekord kuulub California Angelsi mängijale Nolan Ryanile, kelle teele lennutatud pall saavutas 1974. aasta 20. augustil kiiruse 162,5 kilomeetrit tunnis.) Tegelikult on löögi sooritamiseks aega alla 0,4 sekundi, sest esmalt tuleb viset hinnata ning mõttes pikendada selle lendu löögikohani. Elukutselistel mängijatel kulub löögi sooritamiseks 0,28 sekundit, mõnel väga heal lööjal isegi vaid 0,23 sekundit. Kiirem löök annab mängijale võimaluse palli lendu kauem jälgida.

Et pall väljakult minema lüüa, ei tohi tabamusega eksida üle mõne millimeetri. Kui kurikas on veidi liiga madalal, lendab pall kõrgustesse, kui aga pisut liiga kõrgel, lendab pall enne kaugele jõudmist vastu maad. Kõigele sellele lisaks ei tohi ajastusega eksida üle mõne millisekundi. Ning lõppude lõpuks tuleb tabamus sooritada otseselt palli nägemata, sest lennu lõppfaasis ei suuda nägemine seda jälgida. Paneb imestama, et mõned mängijad palli pidevalt edukalt tabavad.

Katsed on näidanud, et löödud palli kiirus paraneb koos kurika kaalu kasvuga seni, kuni löögivahend ei ole raskem kui 1000–1100 grammi. Keskmise raskusega kurikas (umbes 900 grammi) on raskest vähemalt kolmel põhjusel parem. Kaks neist on enamikule mängijatest ilmsed: kergemat kurikat on kergem vibutada ja lööki on parem valitseda. Mõlemad eelised on tingitud kurika väiksemast pöörlemise inertsimomendist ehk massi jaotusest selle punkti (või punktide) suhtes, mille ümber kurikas pöörleb. Kolmas põhjus on seotud energia ülekandega palli ja kurika kokkupõrkehetkel. Üldiselt on kokkupõrkel energiaülekanne seda efektiivsem, mida lähedasemad on põrkuvate kehade massid. Seetõttu kantakse palli ja kurika kokkupõrkes rohkem energiat üle keskmise raskusega, aga mitte rasket kurikat kasutades.

Miks mõned mängijad eelistavad siiski rasket kurikat? See valik võib olla seotud kurika pikkusega, mis sõltub kaalust. Kerge kurikas on lühem, mistõttu mängija peab seisma lähemal kohale, kuhu pall tõenäoliselt lendab. Mängija võib aga palli kõrvalekaldumise korral olla sunnitud lööma kurika käele lähedal oleva osaga, mis vähendab oluliselt hea löögi sooritamise võimalust. Selle probleemi vältimiseks võivad mõned mängijad valida raskema ning seetõttu ka pikema kurika. Nii saavad nad seista kaugemal, mistõttu on kurika sobiva kohaga palli tabamine lihtsam.

Uurimustest on näha, et mängija vibutab kurikat aeglasemalt, kui ta on sooja teinud kurikaga, mis on kergem või raskem või varustatud hoopiski pliirõngaga. Põhjus tundub olevat selles, et sooja tehes valmistab mängija ette vaimse programmi lihaste kasutamiseks. Kui mängus kasutatav kurikas on oluliselt erinev, siis pole see programm päris sobiv ning löök ei õnnestu väga hästi.

Need jõud, mida mängija palli lüües tunneb, sõltuvad sellest, kuhu pall kurikat tabab. Tavaliselt tõukab ja pöörab tabamus käepidet, seda mitte aga siis, kui pall tabab kindlat kurika punkti, n-ö löökpunkti. Kui tabatakse selle punkti ja massikeskme vahelist ala, siis tõukub käepide palli lennu suunas. Kui aga tabatakse sellest punktist kurika peaosa pool olevat osa, nõksatab käepide söötja poole.

Teinegi hea kokkupõrkepunkt on seotud võnkumistega, mis võivad kurikas löögi tagajärjel tekkida. Enamasti tekivad kurikas kahte tüüpi võnkumised. Lihtsaim neist, mida kutsutakse põhitooniks, on see, mis ilmneb kurikapea maksimaalse amplituudiga võnkumisena. Tavaliselt jääb see oma madala sageduse tõttu märkamatuks.

Teine võnkumine, mida tuntakse esimese ülemtoonina, on küllaltki märgatav ja võib isegi kätele pisut haiget teha. See paneb kurikapea juba märgatavalt võnkuma, kuid kurikal on käepideme pool punkt, mida nimetatakse sõlmeks ja mis ei võngu üldse. Kui pall seda kohta tabab, siis esimest ülemtooni ei teki ja löök ei tekita kätes tuntavat värinat.

Sõlme kohta on võimalik leida, kui lasta kurikal sõrmede vahel kõlkuda ja selle pihta kergelt koputada. Sõlme tabamisel tekib väga nõrk võnkumine või ei teki seda üldse. Teiste punktide tabamisel, seda eriti kurika keskosa lähedal, võib võnkumist tunda ja kuulda.

Üldiselt peaks pallile maksimaalse kiiruse andmiseks tabama seda kurika osaga, mis jääb kahe eelpoolmainitud punkti ja massikeskme vahele. Täpne koht sõltub palli algkiirusest ning palli ja kurika massi suhtest. Mida kiirem pall ja kergem kurikas, seda lähemal kätele peaks tabamuskoht olema.

Võib arvata, et nähes aeglast palli tulemas, hakkas Ruth muhelema. Palli väljakult minemalöömine sõltub peamiselt kurika kontrollist löögi ajal ning palli trajektoori täpsest hindamisest. Aeglane pall võimaldas Ruthil piisavalt palli vaadelda ning lööki paremini sihtida ja ajastada.