1960. aastate algul muutsid klaaskiust teibad teivashüppe ajalugu põhjalikult, enne seda tarvitati bambusteibaid. 1950. aastatel kasutati palju terasest ja alumiiniumist teibaid, kuid miski ei suutnud ületada klaaskiudteibaid. Pärast uute teivaste kasutuselevõttu tõusis rekord kiiresti 4,8 meetrilt rohkem kui 5,8 meetrile. Paljude arvates on nende teivaste abil võimalik hüpata isegi üle kuue meetri. Kuidas võimaldas klaaskiud tulemusi sellisel määral parandada?

Vastus Klaaskiust teibad olid palju painduvamad kui nende bambusest, terasest ja alumiiniumist eelkäijad. See painduvus annab hüppajale kaks eelist. Sportlasel on teivast painutades võimalik paremini muundada jooksu kineetilist energiat teiba potentsiaalseks energiaks. (Teibasse antud energia tuleb jooksust, mitte teiba painutamisest lihasjõul.)

See on tõenäoliselt päevselge. Raskem on hoomata seda, et teiba painduvus pikendab aega, mille jooksul potentsiaalne energia muutub uuesti ülespoole kerkiva hüppaja kineetiliseks energiaks. Viivituse tõttu on sportlasel võimalik oma keha niimoodi sättida, et sirgeneva teiba energia suunatakse ülespoole, mitte aga ettepoole liikumise suunas.

Hea hüppe sooritamiseks peab võistleja lisaks kiiresti jooksmisele, mis tagab vajaliku kineetilise energia, sobitama ka sammu nii, et teiba ots läheks täpselt maapinnal olevasse pessa. Kui teiba ots jõuab pessa, peab sportlane liikumise säilitamiseks ja teiba paindesse minekuks hüppama ettepoole. Paindudes salvestab teivas osa võistleja algsest kineetilisest energiast endasse. Paindumise ja sellele järgneva tagasipaindumise jooksul viskab võistleja jalad üles ning kallutab keha taha, et viia see vertikaalsesse asendisse. Et saada teibast kätte võimalikult palju energiat ning aidata kehal pöörduda, tõukab sportlane teivast ülemise käega edasi ja tõmbab alumisega tagasi. Kui kõik see õigesti ajastada, saadakse teibast kätte energia, mille abil ülespoole lennata.