Mitmed antiikkultuurid, näiteks asteegid ja Põhja-Ameerika põhjaosa hõimud, arendasid välja uudse mehhanismi odade (või noolte) lennutamiseks. Idee seisneb selles, et puust pulka, mille otsale toetub oda, tõmmatakse järsult ettepoole, kuni oda vabalt minema lendab (joonis 1-8). Miks annab selline mehhanism odale suurema kiiruse kui tavaline viskamine? Oda kiirus oli piisavalt suur, et lennata 100 meetrit ja läbistada asteekide vastas seisnud Hispaania konkistadooride turvist. Miks lisati seadmele tihti veel kivi?

Kuidas suudab kärnkonn paisata kärbse püüdmisel oma keele üllatavalt kiiresti uskumatult kaugele?

Vastus Tavalisel viisil oda visates viiakse seda käega teatud teepikkuse jagu ettepoole. Selleks, et oda liigutada, teeb käsi tööd ja annab sellega odale kinetilist energiat. Antiikne seade võimaldab suurendada teepikkust, mille jooksul oda tõugatakse, ning seega suurendada selle kineetilist energiat. Kivi lisamise mõttest pole seni aru saadud, katsed näitavad, et massi lisamise tagajärjel oda lennukiirus pisut isegi väheneb.

Tundub, et kärnkonn kasutab oma saagi tabamiseks sarnast mehhanismi. Saaki märgates viskab konn järsult oma keele selle poole, kuid keele pehme ots jääb endiselt kokkuvolditult ülejäänud (jäigastuva) keele taha. Kui keel jõuab ohvrile lähedale, pöörab konn ka keele otsa putuka tabamiseks samas suunas. Keeleotsa ettepoole pööramine sellal, kui ka ülejäänud keel ettepoole liigub, tagab suurema kineetilise energia. Lisaenergia suurendab tõenäosust, et saak jääb keele külge isegi siis, kui see asub pinnal, mis vetrub (näiteks lehel). Kui ohver on kinni jäänud, tõmbab kärnkonn kiiresti keele koos saagiga suhu tagasi.