Uuno Öpik 19. X 1926 Tartu – 30. IV 2005 Bath, Inglismaa
Raske haiguse tagajärjel on lahkunud aatomifüüsik Uuno Öpik. Tema elust ja teadustegevusest on ülevaate andnud Piret Kuusk ja Indrek Martinson artiklis „Eesti füüsikud võõrsil IV“ (EFS Aasta- raamat 2004, lk 38–40).
Jaak Lõhmus 28. IX 1937 – 23. II 2006
Meie hulgast on lahkunud Jaak Lõhmus, matemaatik ja füüsikateoreetik, kes läbi nelja aastakümne töötas Füüsika Instituudi teoreetilise füüsika laboris.
Sündinud Valgas piirivalvuri peres, lõpetas Jaak Lõhmus Valga 1. Keskkooli ja 1961. a Tartu Ülikooli matemaatikaosakonna. Huvid viisid ta teoreetilise alusfüüsika matemaatiliste probleemide uurimiseni ja sel alal valmisid ka kaks väitekirja – füüsika- matemaatikakandidaat 1968 ja füüsika-matemaatikadoktor 1990. Tema tööandjate nimekiri on lühike – tulnud kohe pärast ülikooli lõpetamist Füüsika Instituuti, jäi ta siia kuni lõpuni, käies läbi ametikohad aspirandist kuni juhtivteadurini ja täites lühikest aega ka teadussekretäri ametiülesandeid.
Jaak Lõhmus alustas teadustööd elementaarosakeste süstemaatika alal, põhihuviks kujunesid aga kvantteooria algebralised probleemid elementaarosakeste teoorias. Tema rühmalis-topoloogiline analüüs kvarkmudelitest ennetas ajaliselt teisi samalaadseid töid suurtes teaduskeskustes, uurimused mitteassotsiatiivsete algebrate omaduste ja esituste alal on originaalsed ja tunnustatud. Jaak Lõhmus oli Palm Harbouri Alusuuringute Instituudi (USA, Florida) auprofessor, Ameerika Matemaatikaseltsi liige alates 1994, ajakirjade „Algebras, Groups and Geometries“ ja „Hadronic Journal“ (USA) asetoimetaja alates 1993. Kollektiivse monograafia eest mitteassotsiatiivsete algebrate rakendamise kohta füüsikas pärjati teda 1995. a Eesti Vabariigi teaduspreemiaga täppisteaduste valdkonnas.
Suure osa oma energiast ja ajast kulutas Jaak Lõhmus teadustööde kogumike toimetamisele, kooliõpikute koostamisele, eriti aga aimeraamatute ja -artiklite kaudu teaduse propageerimisele. Paljudel on meeles tema toimetatud ja suuresti ka kirjutatud aimeraamat „Universumi mikromaailm“ ning eelmisel aastal
„Akadeemias“ järjejutuna avaldatud unikaalne ülevaade „Matemaatika suurprobleemidest“.
Jaak Lõhmuse pühendumus teadusele ja sellest kirjutamisele jääb tema töökaaslastele alati eeskujuks. Tema tööde bibliograafia on avaldatud käesolevas aastaraamatus.
Hillar Koppel 21. IX 1931 – 8. III 2006
Meie hulgast lahkus Hillar Koppel, keemik-eksperimentaator, kauaaegne vanemteadur, Füüsika Instituudi kiletehnoloogia töörühma (varem pooljuhtide füüsika labor) raudvara.
Hillar Koppel lõpetas 1955. a TÜ matemaatika-loodusteaduskonna füüsikalise keemia eriala. Järgnes töö kontrollaparatuuritehases. Füüsika Instituuti tuli ta 1961. a. 1966. a kaitses ta Moskvas kandidaaditöö indiumarseniidi kristallisatsioonist sulamlahustest. Instituudis evitati tema käe all kiiresti kaadmiumsulfiidkristallide kasvatamise tehnoloogia. Ta koostas mitme tehnoloogiliselt tähtsa kolmikühendi olekudiagrammid. See oli tema, kelle aktiivsel osalusel valmisid esimesed pooljuhtlaserid Eestis. Mitmed tehnoloogiaseadmed, mida tol korral kasutati, olid tema konstrueeritud. Hillar Koppelil oli kandev roll keemilise aurufaassadestamise arendamisel instituudis. Viimasel ajal andis ta tuntava panuse oksiidide aatomkihtsadestamise tehnoloogia täiustamisse. Tema sulest on ilmunud üle 30 teadusartikli.
Hillar Koppel on publitseerinud ka ligi 20 aimeartiklit ja tõlkinud eesti keelde kaks aimeraamatut. Ta oli üle 20 aasta instituudi instrumentaalansambli juht ja arranžeerija. Hiljuti laskis ta välja kaks endakomponeeritud albumit „Virvajumalad“ ja „Omaküla pillimees“. Üks neist albumitest on ilmselt mõjustatud tema noorusminevikust „Vanemuise“ laval. Hillar Koppel oli hea pereisa, oma maakodu eest hoolitseja, harrastuskunstnik, fotograaf, loodusvaatleja, kirglik kalamees …
Mälestus temast jääb alatiseks meiega.
Mihkel Jõeveer 3. VIII 1937 – 6. VI 2006
Raske ning parandamatu haigus viis 6. juunil manalateele Eesti teaduspreemia laureaadi, vanemteadur Mihkel Jõeveeru, kes heleda ja ainulaadse tähena on 45 aasta vältel andnud suure panuse Eesti astronoomina teadusesse ning olnud üheks juht- figuuriks astronoomiliste teadmiste levitamisel Eestis.
Heidame lühidalt pilgu Mihkel Jõeveeru elu- ja teadlasteele. Mihkel Jõeveer sündis Pärnumaal Murru külas talupere ainsa lapsena. Keskhariduse omandas ta Vändra Keskkoolis ning kõrghariduse astronoomia alal Tartu Ülikoolis. Kohe pärast ülikooli lõpetamist 1960. aastal asus ta tööle Tartu Tähetorni, peagi siirdudes elama ja töötama Tõraveres valmivasse uude observatooriumisse, kus möödusid kõik ta edasised eluaastad teaduspõllul teadurina ja galaktikate füüsika labori juhatajana ning eraelus abikaasana, 3 lapse isana ja vanaisana.
Mihkel õppis ülikoolis astronoomia eriharus, mis loodi 1950-ndate lõpul eesmärgiga ette valmistada noori astronoome valmiva uue observatooriumi tarvis Tõraveres. Selle grupi liik- med alustasid oma teadlaseteed Grigori Kuzmini juhendamisel. Sel ajal oli väga aktuaalne aine tiheduse probleem Päikese ümbruses meie Galaktikas. Seda probleemi uuris juba Ernst Öpik ühes oma esimeses teadustöös 1915. aastal, sellele pühendas oma kandidaadiväitekirja Grigori Kuzmin 1952. aastal. Eesti autorid leidsid, et tuntud tähtede ja tähtedevahelise gaasi popu- latsioonide summaarsest tihedusest piisab aine kogutiheduse seletamiseks. Erinevale tulemusele jõudsid tuntud Hollandi astronoom Jan Hendrik Oort ja Moskva galaktikauurijate kooli rajaja Pavel Petrovitš Parenago. Nende järgi tuli välja, et Galak- tika tasandis on aine kogutihedus ligi kaks korda suurem, kui seda võimaldavad tuntud populatsioonid, seega peab Galaktika tasandis leiduma veel mingi tundmatu tume aine.
Probleem oli arusaadavalt väga aktuaalne ning sellele teemale pühendasid oma kandidaadiväitekirja Kuzmini õpilased Heino Eelsalu ja Mihkel Jõeveer. Nad kasutasid probleemi uurimiseks erinevat metoodikat ja vaatlusandmeid, kuid jõudsid samale tulemusele nagu Kuzmin. Vastuolu Tartu astronoomide ja mujal tehtud uurimuste tulemuste vahel jäi püsima. See teema püsis aktuaalsena veel 1980-ndate aastateni ning erinevad autorid said erinevaid tulemusi. Läks veel kümmekond aastat ning uusimad vaatlustulemused kinnitasid Tartu astronoomide tulemusi.
Edasi oli vaja selgitada, kuidas paiknevad galaktikad üldi- semalt. M. Jõeveeru ettepanekul võeti galaktikate ja galaktika- parvede ruumilise jaotuse uurimisel kasutusele nn kiildiagrammid ja see meetod on muutunud nüüd üldkasutatavaks galaktikaparvede ruumilise jaotuse uurimisel. Selle meetodi kasutamine näitas, et praktiliselt kõik galaktikad paiknevad mitmesugus- tes kooslustes – galaktikagrupid, parved ja superparved – ning et nendevaheline ruum on tühi. Edasi selgus, et ka superparvedes pole galaktikate jaotus ühtlane, vaid galaktikad, galaktikate parved ja grupid moodustavad pikki ahelaid. Selline on galaktikate paigutus meile kõige lähemal asuvas Kohalikus Superparves, samuti Perseuse tähtkujus asuvas superparves. Tartu astronoo- mid esitasid oma tulemused Tallinnas 1977. a sügisel toimunud rahvusvahelisel konverentsil Universumi makrostruktuurist. Samadele tulemustele olid jõudnud mitmed teised uurijad, kes ka konverentsil esinesid. See osutus konverentsi naelaks ning muutis põhjalikult astronoomide paradigmat Universumi struktuurist. Seni valitses üldine arvamus, et enamik galaktikaid paikneb ruumis juhuslikult ning vaid mõned on koondunud galaktikaparvedesse, mis omakorda on juhuslikult jaotunud. See klassikaline paradigma asendus nüüd uuega: galaktikad moodus- tavad ruumis superparvede ja tühikute võrgustiku ehk kosmilise kanga.
See paradigmavahetus põhjustab ka olulisi muudatusi astronoomide arusaamises Universumi arengust. Seni arvati, et galaktikad tekivad juhuslikult väikestest tihedushäiritustest. Kuna superparved on oma mõõtmetelt väga suured ning galaktikate paiknemine piki kette ei saa tekkida juhuslikult, siis oli selge, et galaktikad pidid juba tekkima superparvedes piki kette. Teiste sõnadega, sai selgeks, et enne galaktikate teket valitsesid Universumi arengus teised protsessid, mis viisid ürgaine kuhjumiseni niitjatesse superparvedesse. Nagu nüüd on selgunud, mängib selles protsessis olulist osa tumeaine, mis ei koosne tavalisest ainest nagu tähed ja meie ise, vaid mingist seni veel tundmata päritolu mitte- barüonainest, mis tavalise ainega interakteerub väga nõrgalt.
Mihkel Jõeveer oli oma huvidelt laiahaardeline entsüklopedist. Kolm aastakümmet oli ta Tähetorni Kalendri peatoimetaja ning suurim astronoomiateadmiste popularisaator selle aastaraamatu vahendusel, kuid avaldas arvukalt populaarteaduslikke artikleid ka muudes väljaannetes. Tema põhitaotluseks teaduses oli näha ja lahendada probleeme lihtsalt ja rahulikult.
Nii tumeaine uurimisel kui ka Universumi struktuuri selgitamisel andis Mihkel Jõeveer kaaluka panuse. Eesti astronoomiline üldsus väljendab postuumselt oma sügavat tänu lahkunule, kaastunnet lahkunu omastele ning langetab kurbuses pea.
Andres Stolovitš 11.VIII 1958 – 14. VII 2006
14. juulil, vähem kui kuu aega enne oma 48. sünnipäeva, lahkus raske haiguse tagajärjel TÜ Füüsika Instituudi vanemteadur, füüsikakandidaat Andres Stolovitš. Tema elukirjeldusega algab käesolev aastaraamat.
Herbert Niilisk 18.II 1930 – 16. X 2006
Herbert Niilisk sündis Nabala vallas, keskhariduse sai ta Haapsalu Gümnaasiumis, mille lõpetas 1950. a. Edasi viis tee Tartu Riiklikku Ülikooli, mille füüsika osakonna ta lõpetas 1955. a geofüüsiku diplomiga. Töökohaks sai TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi aktinomeetriajaam. Andeka eksperimentaatorina osales ta aktinomeetriliste mõõtmiste ning vastava aparatuuri moder- niseerimisel. Peagi sai tema teadustöö põhisuunaks taimkatte kiirgusrežiimi uurimine, olles seega üks uue teadussuuna – biogeofüüsika alusepanijatest. Tema loodud on mitmed seadmed spektraalseteks mõõtmisteks nii taimkattes kui selle kohal. 1965. aastal kaitses Herbert Niilisk Tartu Riiklikus Ülikoolis kandidaadiväite- kirja „Mõnede põllukultuuride spektraalne kiirgusrežiim foto- sünteetiliselt aktiivses spektripiirkonnas“.
Herbert Niilisk oli hea teaduse organisaator, olles tegev mitmete vabariiklike ja üleliiduliste ürituste korraldamisel. Aastatel 1966–1970 oli ta FAI teadusdirektor, andes oma panuse kogu instituudi arengusse.
Eksperimentaalastrofüüsika sektori vanemteadurina, hiljem rakendusmatemaatika sektori juhatajana (alates 1979) tegutses ta entusiastlikult instituudi varustamisega uusima arvutustehnikaga ning selle juurutamisega teadustöös. Samal alal jätkus tema tegevus ka pärast instituudist lahkumist 1992. a kuni viimaste päevadeni.
Arvukad kolleegid ja sõbrad jäävad meenutama Herbert Niiliskit kui printsipiaalset, energilist ja aktiivset teadlast ning teaduse organisaatorit, samas aga ka kui hea huumorimeelega sõpra, kes sageli oli eestvedajaks töövälistes ettevõtmistes.
Herbert Niilisk puhkab Nõo kalmistul.
Küllike Realo14. VI 1942 – 10. XI 2006
Ränk haigus on viinud Füüsika Instituudi perest tuumaspektroskoopia labori juhataja kt Küllike Realo (sünd Kliimand).
Lõpetanud hõbemedaliga Tartu 5. Keskkooli, astus ta ülikooli keemiaosakonda, mille lõpetas 1965. a. Tööle asus ta TÜ elektroluminestsentsi ja pooljuhtide laborisse, kust siirdus 1971. a TÜ Füüsika Instituuti, mis jäigi tema koduinstituudiks. 1983. a sai ta keemiakandidaadi teaduskraadi kaltsiumsulfiidi monokristallide loomise ja nende optiliste omaduste selgitamise eest.
Esialgu oli ta füüsikainstituudis osaline uudsete kiirgusdosimeetrite väljatöötamisel, siis asus koos abikaasa Ennu ja teiste kolleegidega uurima keskkonna radioaktiivsuse levikut ja topograafiat Eestis. Paljudel suvedel sõitsid nad mööda maad ringi, kogudes sadu pinnase-, vee- ja õhuproove. Hiljem Tartus analüüsiti need läbi ning määrati igaühe radioaktiivsus. Küllike oli osaline vastava labori loomisel ja kujundamisel. Nõnda kanti Eesti kaardile radioaktiivse saaste, sh ka Tšernobõli katastroofiga kaasnenud saaste levikukontuurid ning levikuteed. Õnneks osutus, et siinne saaste pole murettekitavalt suur.
Küllike Realo elu on küll katkenud, kuid mitte lõplikult kustunud: ta elab edasi oma tütardes ning lastelastes. Jäävad ka tema uuringute tulemused, elutähtsad meile kõikidele.
See habras naine oli ometi tugev inimene. Tal jätkus tarmu jagada end emahoolte, peremurede ja teaduse vahel. Neil aegadel pälvis ta kangelasema tiitli (sünnitanud ja üles kasvatanud viis last).
Küllike Realo oli tegus ka Eesti Naisüliõpilaste Seltsi vilistlasena.
Kolleegide silmi jääb Küllike ikka sellisena, nagu ta oli – rõõmsameelne, särav ja sirgeselgne. Tunneme südamest kaasa lesele, lastele, lastelastele, omastele.
Hugo Raudsaar 14.I 1923 – 17.XI 2006
17. novembri hakul suri Eesti vanim astronoom Hugo Raudsaar, kelle kogu õpingutejärgne elu oli seotud Tartu Tähetorniga.
Võrumaal Pindi vallas Leevi külas 14. jaanuaril 1923 Kusta ja Leena kaheksanda lapsena ilmavalgust näinud Hugo, nagu teda tuttavate ringis hüüti, tuli esimest korda Tähetorni üliõpilase- na neljakümnendate aastate lõpus, töökohaks sai see auväärne hoone talle aga pärast ülikooli lõpetamist 1950. aastal. Oma igapäevast leiba teenis Hugo Raudsaar seal komeetide ja asteroidide liikumise uurimisega, jätkates selleks Tartu Tähetorni ajaloo- liste teleskoopide kasutamist, samal ajal kui teised astronoomid kolisid uude observatooriumi Tõraveres. Oma viimase foto, mis väga suure tõenäosusega jääbki viimaseks Tartu Tähetornis teaduslikul otstarbel tehtud pildiks, tegi Hugo kuulsast Halley komeedist.
1962. aastal kaitses Hugo Raudsaar kandidaadiväitekirja, tema sulest on ilmunud ligi sada teadusartiklit.
Hugo tegelik elutöö oli aga astronoomia põhitõdede tutvusta- mine rahvale, milles ta oli tõeline virtuoos. Lisaks ekskursioonide vastuvõtmisele Tähetornis kirjutas ta ajakirjandusele mitusada artiklit, avaldas kaks raamatut („Vaadelgem planeete“ ja „Pilk tähistaevale“), kus õpetatakse inimesi tähistaevast jälgima, esines raadios ja televisioonis, oli „Tähetorni kalendri“ peatoimetaja. Ta asutas ja juhatas aastakümneid astronoomiaringi, mis tegutseb tema õpilaste käe all praeguseni.
Tõeline mälestusmärk Hugole on Tõutsimäe külatähetorn.
„Igasse vabariiki planetaarium, igasse külla teleskoop,“ oli Riias toimunud amatöörastronoomide ja astronoomiaõpetajate kongressil kõlanud üleskutse ning Hugo asuski tegutsema, rajades oma isatalu maadele Tõutsimäele Võrumaal tollase kolhoosi abiga 1963. aastal külatähetorni. Praeguseks on ainulaadset õpistut, nagu Hugo ise ütles, külastanud tuhanded inimesed paljudest riikidest.
Tähetorni ei jätnud Hugo ka pärast pensionile jäämist 1983. aastal. Varajase inimesena oli ta igal hommikul kohal, valmis kõigile soovijaile õpetama astronoomia põhitõdesid, ja soovijaid leidus alati. Eriti armastas ta rääkida aastaaegade tekkimisest.
Selles, et Tartu Tähetornis käib nüüdki vilgas populariseerimistegevus, et seal tegutseb teaduskeskus AHHAA, on kindlasti oma tähtis osa ka Hugo Raudsaarel. Me oleme talle selle eest tänulikud.
Enn Kundla14.VI 1934 – 22.XII 2006
22. detsembril lakkas tuksumast meie kauaaegse kolleegi, Kee- milise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteaduri füüsika- matemaatikakandidaat Enn Kundla haige süda (72). Olles keemi- lise füüsika laboratooriumi vanemteadur, tegeles ta tuuma- magnetresonantsi meetodi teoreetiliste arendustega. Enn Kund- la lõpetas 1948. aastal Sadala 7-kl kooli. Õppis Tartu Õpetajate Instituudis (1948–55) ja Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1960. aastal teoreetilise füüsika erialal. Järgnes suunamine tööle Tallinna, Elavhõbealaldite tehasesse. Alates 1963. aastast töötas Enn Kundla Küberneetika Instituudi füüsika sektoris noorem- ja hiljem vanemteadurina. 1971. aastal kaitses ta kandidaadiväite- kirja ning talle omistati füüsika-matemaatika kandidaadi kraad. 1972. aastal pälvis Enn Kundla Eesti preemia kollektiivse töö eest „Tuumamagnetresonantsi nähtuse uurimine ja rakendamine“.
Aastast 1980, kui moodustati Keemilise ja Bioloogilise Füüsi- ka Instituut, jätkas ta keemilise füüsika laboratooriumis vanem- teadurina teoreetiliste uurimistöödega. Erilist tähelepanu on pälvinud tema tööd poolearvuliste kvadrupooltuumade kõrge lahutusega tuumamagnetreonantsi spektrite arvutamiseks.
Enn Kundla oli tunnustatud teadlane nii kodu- kui ka välismaal. Tema arvukaid teadusartikleid loeti ja tsiteeriti. Ta oli oodatud esineja rahvusvahelistel konverentsidel ja sümpoosiumidel. Lisaks teadustööle võttis Enn Kundla aktiivselt osa Eesti riigi taasloomisest, olles nt kodakondsus- ja migratsioonipoliitika väljatöötamise töörühma liige.
Enn Kundla oli oma kollektiivis tuntud hea, sõbraliku ja sirge- seljalise kolleegi ning organisaatorina, kelle arvamust respekteeriti. Ta oli instituudi talvepäevade agar organiseerija ja kaasalööja. Kuni tervis lubas, osales ta innukalt ka Tartu maratonil.
Enn Kundla mõnus elufilosoofia on innustanud ja jääb meid kõiki saatma meie töödes ja muudes tegemistes.