- Peeter-Enn Kukk 2. IX 1934 – 11. II 2003 11. veebruaril lahkus meie hulgast TTÜ füüsikainstituudi professor Peeter-Enn Kukk. P.-E. Kukk lõpetas Tartu Ülikooli füüsika osakonna 1960. a suunamisega Tallinna Elektrotehnika Tehasesse. 1961. a siirdus ta teadustööle Tallinna Polütehnilisse Instituuti ja jäi sellele truuks elu lõpuni. 1968. a kaitses ta kandidaadiväitekirja ja 1984. aastal Sverdlovskis doktoriväitekirja. Professori kutse omistati talle 1986. aastal. P.-E. Kuke juhendamisel on kaitstud 8 kandidaadiväitekirja ning tema loodud pooljuhtmaterjalide laboratoorium on teadustööga kogunud riiklikke preemiaid ja tuntust kogu maailmas. P.-E. Kukk oli haruldaselt hea lektor. Tema loenguid mäletatakse aastakümneid, lähimad kaastöötajad peavad teda oma parimaks õpetajaks.
- Leo Sorgsepp 1. V 1928 – 1. IX 2003 1. septembril 2003 tabas Eesti füüsikute ja astrofüüsikute peret raske kaotus – parandamatu raske haiguse tagajärjel lahkus 76. eluaastal meie hulgast Tartu Observatooriumi kauaaegne töötaja, Eesti teaduspreemia laureaat Leo Sorgsepp. Leo Sorgsepp sündis töölisperekonna ainsa lapsena Tartus 1. mail 1928. Tartu I Keskkooli lõpetas ta 1947. aastal ja omandas seejärel Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsiku kvalifikatsiooni 1952. aastal. Pärast 3-aastast pedagoogitööd asus Leo Sorgsepp tööle Füüsika ja Astronoomia Instituuti, algul aspirandi, seejärel aga teadurina astrofüüsika erialal. Astrofüüsikas olid tema uurimistemaatikaks algul füüsikalised protsessid planetaarudukogudes, hiljem aga lähiskaksiktähtede füüsika probleemid, kusjuures ta teostas mahukaid vaatlustöid ja vaatlustulemuste lahtimõtestamist koostöös kaasautoritega. Leo Sorgsepa lemmikobjektiks oli lühiperioodiline lähiskaksiktäht VW Cephei, eriti selle süsteemi komponenttähtede atmosfäärides toimuvad füüsikalised protsessid. Aastate möödudes aga ilmneb järjest enam Leo Sorgsepa loomulik kalduvus teoreetilise füüsika ja eriti aine ehituse teoreetiliste probleemide suunas. Teda köitsid matemaatilise mitteassotsiatiivsuse füüsikaline olemus ja sellega seoses mitteassotsiatiivsete hüperkompleksarvude oktonioonide ja sedenioonidega seotud sümmeetriarühmade kasutamisvõimalused elementaarosakeste süstemaatikas. Viljakaks kujunes tal siin koostöö Jaak Lõhmusega ja see viis Leo Sorgsepa, Jaak Lõhmuse ja Eugen Paali Eesti teaduspreemiani 1994. aastal. Mitteassotsiatiivsusega seotud probleemide ring osutus võrdlemisi laiaks. Leo Sorgsepa põhiliseks tulemuseks kujunes assotsiatiivsete algebrate jaoks hästi defineeritud maatriksesituse teatava loomuliku üldistuse, nn. assotsiatiivse projektsiooni kasutuselevõtt mitteassotsiatiivse oktonioonalgebra jaoks, mis omakorda lubas Diraci võrrandi oktonioonformuleeringu kaudu konstrueerida fundamentaalfermionide kvarkide ja leptonite laengulise spektri. Lihtsamalt ja lühemalt: fermionide põhivõrrandi oktonioniseerimine viib assotsiatiivse projektsiooni kaudu aine süvaehituse põhikujundini. Leo Sorgsepp ei katkestanud innuka uurijana teadustööd ka pensionäripõlves, pühendudes sellele jäägitult ja kandes eneses lootusi jõuda veel lahti mõistatada mitmeid osakestefüüsika ja Universumi tekke fundamentaalseid probleeme. Selliseks jäi ta kuni viimaste elupäevadeni ja jääb veel kauaks püsima meie mälestustes.
- Vello Ross 21. XIII 1935 – 26. X 2003 Vello Ross sündis Väike-Maarja lähistel Kõrtsi külas. Tema koolitee algas Kiltsis ja Avispeal, jätkus hiljem Väike-Maarja Keskkoolis, mille lõpetas 1955. a. Samal sügisel astus ta Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna füüsika osakonda. Sealt sai Vello Ross 1960. a diplomi geofüüsiku ja keskkooli füüsikaõpetaja kvalifikatsiooniga ning asus tööle tolleaegsesse Füüsika ja Astronoomia Instituuti atmosfäärifüüsika sektorisse nooremteadurina. Kandidaadikraadi kaitses Vello Ross 1970. a. Aastatel 1972–1981 töötas V. Ross TA Zooloogia ja Botaanika Instituudis vanemteadurina, seejärel 1981–2001 Eesti Põllumajandusülikooli füüsika kateedris, olulise osa sellest ajast kateedri juhatajana. Lisaks pidas ta loenguid ka Tartu Ülikoolis. Viimased aastad töötas ta Tartu Observatooriumis, jätkates samal ajal loengute pidamist Tartu Ülikoolis ja Türi Kolledžis. Vello Rossi peamiseks teaduslikuks uurimisteemaks oli taimkatte struktuuri kirjeldamine kvantitatiivsete meetoditega. Olulisel kohal tema töös olid suvised välitööd andmete kogumiseks nii põldudel kui metsades, viimastel aastatel ka energiavõsas. V. Rossi poolt välja töötatud nn mudeltaime meetod taimkatte keeruka struktuuri kirjeldamisel osutus väga otstarbekaks. Just taimkatte struktuuri kvantitatiivsel kirjeldamisel baseerub taimkatte kiirgusrežiimi teooria, mis arendati oluliselt välja Tartu biofüüsikute poolt eesotsas akad Juhan Rossiga. Vello Ross oli aktiivne Eesti Loodusuurijate Seltsi liige, organiseeris äikesevaatlusi ning koostas selleks juhendi. Õpingute ajal ülikoolis kaitses ta teaduskonna ja ülikooli spordiau akadeemilises sõudmises. Ta oli üks Tartu Akadeemilise Meeskoori staažikamaid liikmeid alates 1955. a kuni surmani.