Peeter Liblik

11. V 1944 – 22. VI 2009

Vahetult enne jaanipäeva, suve hakul lahkus ootamatult meie seast Füüsika Instituudi kauaaegne kaastööline Peeter Liblik, jättes järele tühiku, mida on peaaegu võimatu täita.

Peeter Libliku kogu olemus, nii tema tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis samas olid ühendatud ülima eetilise nõudlikkusega omaenda suhtes – ta ei läinud kunagi mingitele kompromissidele oma südametunnistusega, mida elu tema elatud ajal alatihti peale sundis – oli nagu selle ennesõjaaegse Tartu intelligentsi, kuhu kuulusid ka tema vanemad (ta isa oli pianist), vaimsuse edasikandjaks. Ta õppis Tartu 2. Keskkoolis, paistes juba seal silma oma võimetega reaalteaduste alal. Ta osales väga edukalt õpilaste füüsika-, matemaatikaja keemiaolümpiaadidel ning võitis abituriendina Eestis kõigi kolme ala kokkuvõttes esikoha. Asudes pärast ülikooli lõpetamist tööle Füüsika Instituuti, ilmutas ta kohe väljapaistvaid võimeid ka eksperimentaatorina töötades. Temale omane loogiline mõtteviis, mida ta oskas rakendada ka kõige praktilisemate probleemide juures, lubas tal enamasti teistest selgemini näha asja sisu ning pakkuda täiesti originaalseid lahendusi.

Koos mõne kaastöötajaga rajasid nad unikaalse seadme, mis lubas registreerida elektronidega ergastatud kristallide luminestsentsi suure tundlikkusega ning suures temperatuurija energiavahemikus. Selle tagajärjeks oli rida väljapaistvaid teadustulemusi: vabade eksitonide luminestsentsi esmamõõtmine laia keelutsooniga dielektrikuis, aktivatsioonibarjääriga eraldatud vabade ja autolokaliseerunud eksitonide kooseksistentsi nähtuse avastamine, kõrgetemperatuursete ülijuhtide luminestsentsi avastamine ja veel palju muud, millest piisaks mitmele füüsikule elutööks. Peeter Liblik ise oma äärmises tagasihoidlikkuses keeldus kategooriliselt raiskama oma aega teaduskraadi bürokraatlikule vormistamisele, samas tundes elavat huvi kõige uue vastu.

Kõigil, kel oli õnn temaga koos töötada, jäävad alatiseks meelde tema lõikavalt loogilised ja sädelevad mõttekäigud kõikvõimalike probleemide arutamisel, olid need siis füüsikalised tööülesanded, matemaatilised pähklid või lihtsalt praktilise eluga seotud asjad; mistahes küsimusega otsiti alati tema juurest abi. Kolleegid ja kaastöötajad väljendavad lahkunule sügavat tänu.

Artur Suisalu

22. XI 1951 – 9. XI 2009

Artur Suisalu sündis 22. novembril 1951 Võrus teenistujate perekonnas. Aastatel 1970–1975 õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis ja lõpetas selle füüsika erialal. Pärast lõpetamist suundus Artur tööle Füüsika Instituuti ja astus siin ka aspirantuuri, kus tema juhendajaks sai dr Rein Avarmaa. Tulemina kaitses ta 1984. a kandidaadiväitekirja teemal „Optilise ja mikrolaine resonantsid mõnede lisandimolekulide tripletses seisundis“. Artur Suisalu oli akad Karl Rebase ja Rein Avarmaa poolt algatatud fotosünteesivate pigmentide (sh klorofülli) laserspektroskoopiliste eksperimentaaluuringute üks alustajatest. Oma juhendajalt Rein Avarmaalt päris Artur täpsuse ja korrektsuse eksperimentide läbiviimisel, nõudlikkuse ja aususe tulemuste töötlusel ja interpreteerimisel. Need omadused iseloomustavad kogu ta teadustegevust, mille tulemused on avaldatud rohkem kui 50 kõrgetasemelises teadusartiklis. Suur osa nendest töödest on seotud tahkistes toimuvate protsesside uurimisega ainesse viidud lisandimolekulide spektrite kaudu (molekulaarsondeerimise meetod). Koos kolleegidega sai Artur selles vallas mitmeid tähelepanu pälvinud tulemusi nagu spektrijoonte rõhuline kitsenemine madalatemperatuursetes klaasides, ühismõõduta kristallide omapärane mikrodünaamika, efektid molekulaarkristallide lisandispektrites faasisiirete läheduses jt.

Artur oli üks üksikmolekulide spektroskoopia esmaevitajatest Tartus, nende tööde eest pälvis ta 1996. a Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteaduste alal koos akad Karl Rebase ja dr Viktor Palmiga. Artur Suisalu viimaste aastate teaduslikud huvid olid seotud faasisiirete polarisatsioonmikroskoopiaga molekulaarkristallides – suund, mille rajajaks ta instituudis oli ja kus saadud unikaalsed tulemused viitasid paljulubavatele arenguvõimalustele.

Artur oli alati abivalmis ja sõbralik kaastöötaja, kes ei säästnud oma aega nii individuaalkonsultatsioonidel kui ka ühistel laboriüritustel. Ta juhendas mitmeid magistrija diplomitöid, olles juhendajana abivalmis, kuid nõudlik ja kompromissitu töö teadusliku taseme suhtes.

Nädalavahetustel pühendas Artur oma tähelepanu ja hoolitsuse abikaasale ja poegadele.

Arturi lahkumine raske haiguse tagajärjel läinud aasta 9. novembril oli kõikidele ta töökaaslastele ootamatuks löögiks ja korvamatuks kaotuseks. Mälestus heast kolleegist ja sõbrast jääb meisse kauaks püsima.

Lev kofman

17. VI 1957 – 12. XI 2009

Aasta lõpul tabas Eesti astronoome ootamatu teade – meie keskelt lahkus Lev Kofman, kes oli olnud pikka aega meie kolleeg Tartu Observatooriumis.

Lev sündis arstide perekonnas 17. juunil 1957. a Dudinkas Siberimaal. Kümme aastat hiljem kolis pere Tallinnasse, kus Lev lõpetas 1974. aastal keskkooli ja asus seejärel edasi õppima füüsikat Tartu Ülikoolis. Viis aastat hiljem lõpetas ta ülikooli teoreetilise füüsika erialal. Juba õpingute ajal lõi ta sidemed Moskva füüsikutega, eriti Jakov Zeldovitši koolkonnaga.

Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist asus Lev tööle Tartu Observatooriumi, algul inseneri, seejärel nooremteaduri, teaduri, vanemteaduri ja lõpuks juhtivteaduri ametikohal. Ta jätkas sidemeid oma Moskva kolleegidega, viibis korduvalt Landau nimelises Teoreetilise Füüsika Instituudis stažeerimas, juhendajaks Aleksei Starobinski. Koos Starobinski ja Andrei Lindega pani Lev Kofman aluse kosmoloogilise inflatsiooni teooriale.

Inflatsiooniprotsessid ja aine tekkimine selle lõpul jäid Lev’i edaspidigi huvitama. Samuti on Lev uurinud universumi suuremastaabilise struktuuri (superparvede ja tühikute võrgustiku) teket.

Pärast Eestist lahkumist töötas Lev Kofman Kanada Teoreetilise Astrofüüsika Instituudis (CITA), Havai Ülikoolis ja viimased aastad jälle CITAs, olles valitud selle tegevdirektoriks.

2006. aastal valiti Lev Kofman Ameerika Füüsika Seltsi liikmeks, tunnustades tema teedrajavaid töid inflatsiooniteooria ja varase universumi kuumenemise alal, tema uurimusi kosmoloogilise konstandi mõjust foonkiirgusele ning tema selgitusi kosmilise võrgustiku tekkimise kohta Gaussi tihedushäiritustest.

Teade Lev Kofmani surmast 12. novembril tabas tema sõpru ootamatult. Teda jäävad leinama ta kolleegid ja sõbrad Eestis ja kogu maailmas.

Indrek Martinson

26. XII 1937 – 14. XI 2009

Eesti füüsikute peret on tabanud valus kaotus. 14. novembril suri ootamatult oma kodus Lõuna-Rootsis Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liige, Eesti ja Leedu Teaduste Akadeemiate välisliige, Tartu Ülikooli audoktor professor Indrek Martinson.

Indrek Martinson sündis 26. detsembril 1937. aastal Tartus juristi ja majandusteadlase perekonnas. Sõja lõpul 1944. aastal õnnestus perekonnal põgeneda Saksamaale ja sealt mõni aasta hiljem minna Rootsi. 1957. a lõpetas Indrek Stockholmi eeslinna Brännkyrkä gümnaasiumi ja 1961. a Stockholmi Ülikooli magistrikraadiga matemaatika, füüsika ja astronoomia alal. Seejärel töötas ta algul Rootsis, aastail 1968–1970 aga Ameerikas, Tucsoni ülikoolis Arizonas. Pärast naasmist Rootsi kaitses ta PhD aatomifüüsikas Stockholmi Ülikoolis (1972) ja pärast lühiajalist teadustööd Stockholmi Aatomifüüsika Uurimisinstituudis valiti ta 1975. a Lundi Ülikooli aatomifüüsika professoriks. Sellel ametikohal töötas ta enam kui veerand sajandit, kuni aastani 2002, mil emeriteerus. Professoritöö kõrval jõudis ta mitmel korral olla pikaaegne külalisuurija Toledo Ülikoolis Ohios (USA) ja RIKENi uurimislaboris Jaapanis. Tema teadustööde nimekirjas on enam kui 230 publikatsiooni ja tema juhendamisel on kaitsnud kraadi üle neljakümne doktorandi. Alates 1986. aastast, kui ta valiti Rootsi Teaduste Akadeemiasse, oli ta seotud Nobeli füüsikapreemiate määramisega ja 1994. a sai Nobeli füüsikakomitee esimeheks.

Esimest korda pärast sunnitud lahkumist Eestist õnnestus Indrekul Tartut (ja Füüsika Instituuti) külastada 1988. aastal. Tagasi Lundis, asus ta genereerima ideid, kuidas oma siinseid kolleege aidata. Tihedama koostöö võimalused avanesid taasiseseisvumise järel. Tänu Indreku initsiatiivile ja abile on nende aastate jooksul saanud mitukümmend Eesti füüsikut võimaluse kasutada oma teadustöös unikaalset katseseadet – Lundi MAX-lab’i sünkrotroni. Ajal, mil siinne teadus oli takerdumas rahapuudusesse, aitas Indrek meid raha hankimisega erinevatest Rootsi fondidest. Tänu oma hämmastavale sidemetevõrgule ja diplomaatiale oskas ta ikka leida parima võimaluse raha taotlemiseks nii Eesti füüsikute töödeks Lundis kui ka teadusaparatuuri muretsemiseks Tartusse.

Indrek oli äärmiselt südamlik ja väga peene huumoritajuga kaaslane. Kuulanud tema lõputuid lugusid vanadest aegadest ja tuntud inimestest, tabasid alles hiljem ära tema elegantse huumori. Lundi lähedal Södra Sandbys oli tema ja ta abikaasa Evi kodu ikka valla Eesti külalistele. Eestluse alalhoidmine oli Indreku hinges ja eestlasteks kasvasid ka tema kolm tütart.

Indrek Martinsoni panust Füüsika Instituudi arengusse on võimatu ülehinnata. Meie mõtetesse jääb Indrek ikka sõbraliku ja abivalmis kaaslasena, toetajana ja teadlasena.