Tõnu Tuvikene 28. VI 1952 – 13. III 2010

13. märtsil 2010 lahkus raske haiguse tagajärjel Tõnu Tuvikene – astronoom, arvutiasjatundja, eelkõige aga rahvavalgustaja, kes kogu hingest hoolitses selle eest, et eestimaalased teaksid paremini, milline on meid ümbritsev Universum, kuidas teda uuritakse, milliseid teaduse ja tehnoloogia saavutusi kasutavad uuemad kosmoseaparaadid. Päikesesüsteemis tegutsevate automaatjaamade tegemisi ja kulgemisi teadis ta ilmselt paremini kui näiteks Tartu linnaliinibusside  sõiduplaane.

Tõnu Tuvikene sündis 28. juunil 1952 Tartus. 1970. aastal lõpetas ta tollase 1. Keskkooli. Füüsikust isa eeskujul kujunes haridustee jätkuks Tartu Ülikooli füüsikaosakond, kust Tõnu Tuvikene sai diplomi 1975. aastal. Järgnesid tööaastad Tõraveres, Eesti täheteaduse ja kosmoseuuringute keskuses, kus peamisteks märksõnadeks olid astronoomia, arvutid ja kosmos. Eesti jaoks huvitaval ajal, 1980. aastate lõpul muutusid majandus- ja tööolud. Tõnu Tuvikese igapäevatööks sai programmeerimine, esialgu fi mas „Urania“, viimastel aastatel Eesti hariduse ja teaduse andmesidevõrgus EENet. Hobiks, aga pigem siiski armastuseks jäid astronoomia ja kosmos. Üle 20 aasta hoidis Tõnu Tuvikene käigus Tartu Tähetorni Astronoomiaringi, mille koosolekutel oli ta ise juba koolipoisina käima hakanud. Ta pidas väga tähtsaks ringi töö järjepidevust ja töötas selle nimel viimaste nädalateni. Tema populaarteaduslike kirjatööde arv ulatub üle saja. Eesti astronoomia populariseerimise tähtteosest „Universum“ on tema autorluses valminud üle 60 lehekülje. Ajakirjad „Horisont“, „Tehnikamaailm“, „Tarkade Klubi“ jt on jäänud ilma heast kaasautorist, kes kauge kosmose keerukaid asju inimlähedaselt kirjeldas. Aastaid raadios esinenud Tõnu Tuvikese hääl kostis viimati kõige sagedamini Vikerraadio saadetes „Huvitaja“ ja „Labor“. Tema ettekanded olid alati oodatud astronoomiahuviliste üle-Eesti kokkutulekutel, mitmesugustel teaduspäevadel, koolides, AHHAA näitustel.

Hingega tehtust jätkub innustust ka ümberkaudsetele. Üks Tõnu Tuvikese poegadest, Taavi, jätkab isa jälgedes astronoomi tööd. Küllap on nii mõnedki noored leidnud tee täppisteaduste juurde just Tõnu Tuvikese kirjatükke lugedes või raadiovestlusi kuulates. Oleme tänulikud koos oldud aja eest. See võinuks olla pikem, kuid tuleb leppida looduse poolt seatud piiridega.

Harald keres 15. XI 1912 – 26. VI 2010

Meie hulgast on lahkunud Eesti teoreetilise füüsika grand old man Harald Keres.

Harald Keres sündis 15. novembril 1912. aastal Pärnus käsitööliste perekonnas. 1932. aastal lõpetas ta Pärnu Linna Poeglaste Gümnaasiumi ja 1936. aastal cum laude Tartu Ülikooli matemaatikaosakonna. 1938. aastal kaitses ta magistrikraadi matemaatikast teemal „Kattumismuutlikkude dünaamika“ ja 1942. aastal doctor philosophiae naturalis teaduskraadi teoreetilisest füüsikast teemal „Ruumi ja aja relativistlik teooria“. Doktoriväitekirja tuli tal 1947. aastal teistkordselt kaitsta, et omandada füüsika-matemaatikadoktori teaduslik kraad. 1954. aastal sai ta teoreetilise füüsika professori kutse. Ülikooli lõpetamise järel jäi Harald Keres tööle ülikooli juurde, oli algul tähetorni abiassistent, edasi noorem abiõppejõud matemaatika alal ja matemaatikadotsendi kohusetäitja. Sel ajal alustas ta ka loengute lugemist eri- ja üldrelatiivsusteooria alustest. Relatiivsusteooria jäigi tema kitsamaks erialaks, mis tähendas ühtlasi siirdumist matemaatikast teoreetilisse füüsikasse. 1944. aastal mobiliseeriti Harald Keres Saksa mereväkke, kus oli abiteenistuslasteks värvatud teismeliste eesti poiste hooldaja-õpetaja. Sõja lõppedes sattus ta Ameerika poolele, kuid läbiraskuste õnnestus tal pääseda tagasi Eestisse. õppetöö Tartu Ülikoolis jätkus matemaatilise analüüsi kateedri vanemõpetaja ja dotsendina ning alates 1954. aastast professorina teoreetilise füüsika erialal. Aastail 1949–1958 oli ta teoreetilise füüsika kateedri juhataja ja 1958–1960 ülikooli teadusprorektor. Samaaegselt ülikooliga töötas Harald Keres Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi tähetorni juhatajana ning 1960–1989 füüsikainstituudi teoreetilise füüsika laboratooriumi juhatajana. Alates 2000. aastast oli ta Tartu Ülikooli emeriitprofessor. 1961. aastal valiti Harald Keres Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks teoreetilise füüsika alal.

Teadustegevuses keskendus Harald Keres üldrelatiivsus- ja gravitatsiooniteooria arendamisele. Ta defineeris nn üldistatud inertsiaalsüsteemid, mis on määratud vabalt langevate osakeste ja kelladega ning mis ei ole kirjeldatavad jäikade koordinaadistikkude abil. Ta näitas, et neis taustsüsteemides on liikumise üldrelativistlik kirjeldus paljuski sarnane kirjeldusega klassikalise Newtoni teooria raames, mis lubas sõnastada täpse matemaatilise piirülemineku Einsteini gravitatsiooniteoorialt Newtoni teooriale. Seda piirüleminekut nimetakse nüüd vastavuse printsiibiks üldrelatiivsusteoorias. Harald Kerese sulest on ilmunud üle kolmekümne kõrgetasemelise teadusartikli, kaks ülikooliõpikut, populaarteaduslik vihik ajast ja ruumist ning mälestusteraamat „Sajandi seiklus“. Ta oli silmapaistvalt aktiivne publitsistika vallas, populariseerides teadust kui rahvuskultuuri lahutamatut osa. Need tema artiklid on taastrükis ilmunud Eesti mõtteloo sarja raamatus „Ruum ja aeg“.

Harald Kerese paljude tunnustuste hulgas on riiklik teaduspreemia, Riigivapi III klassi teenetemärk ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind. 1996. aastal valiti ta Tartu linna aukodanikuks. Ta oli Eesti Füüsika Seltsi asutajaliige ning 2004. aastal valiti seltsi auliikmeks. Kuid püsiva suhtlusringkonna leidis ta eelkõige üliõpilasseltsis Liivika, mille liikmeks astus juba üliõpilaspäevil ja kus sõbralikud koosviibimised jätkusid läbi aegade.

Akadeemik Keres võttis kuni viimaste aastateni sõna paljudes olulistes teaduse ja hariduse küsimustes. Tema loomupärane väärikus ja ausus pälvisid kõikide kolleegide lugupidamise ning sellisena jääb ta Eesti teadusajalukku ja kolleegide mälestustesse.

Ilmar kuusmann 29. XII 1938 – 25. VII 2010

25. juulil 2010, pärast aastaid kestnud visa võitlust pika ja raske haigusega, lahkus meie hulgast Ilmar Kuusmann. Ta sündis 29. detsembril 1938. a Tallinnas, kus omandas ka keskhariduse. Läbinud sõjaväeteenistuse õppis ta aastail 1960 – 1965 Tartu Riiklikus Ülikoolis ja lõpetas selle füüsika erialal. Kursusekaaslased mäletavad teda kui väga aktiivset ja teokat kursusevanemat, kelle ettevõtlikkusest sündis palju häid ettevõtmisi. Ilmari kandidaaditöö, mis valmis 1975. aastal, oli pühendatud ioonkristallide katoodluminestsentsi spektraal-kineetilisele uurimisele, mis kuulus vaieldamatult tolleaegse teaduse eesliini. Kahtlemata oli Ilmar Kuusmann Füüsika Instituudi üks andekamaid, sihikindlamaid ja täiuslikkuse poole püüdlevaid eksperimentaatoreid. Ilmar ei tunnistanud kompromisse ei isiklikus elus ega teadustegevuses. Tänu tema erakordsele ettevõtlikkusele ja energilisusele loodi FI-s unikaalne katoodluminestsentsi seadmekompleks nõrkade kiirguste mõõtmiseks vaakumultravioleti spektripiirkonnas laias temperatuuride vahemikus, mis pärast kaasajastamist suures osas toimib siiani. Sellel seadmel avastati muuhulgas vabade ja iselõksustunud eksitonide kooseksisteerimise nähtus, mida hiljem uuriti erinevates materjalides paljudes maailma juhtivates füüsikalaborites. Oma teadlasetee jooksul ilmus tema kaasautorlusel mitmeid teadusartikleid, mida siiani jätkuvalt tsiteeritakse. Ilmar Kuusmannist sai Füüsika Instituudi esimene Alexander von Humboldti fondi stipendiaat (1980). See võimaldas tal aasta jooksul töötada Hamburgi sünkrotronkiirguse laboris HASyLAB professor G. Zimmereri grupis. See oli rohkem kui teedrajav sündmus – tänu Ilmar Kuusmanni aastatepikkusele sõprusele professor Zimmereriga sai alguse siiani kestev Tartu füüsikute viljakas koostöö Hamburgi Ülikooli ja HASyLABi uurimisgruppidega. Ilmari energiast pakatav elustiil väljendus ka tema armastuses tennise vastu – üks ilusamaid saavutusi oli võit Hamburgis sünkrotronikeskuse korraldatud rahvusvahelisel turniiril, kust auhinnaks saadud profireket tema pingutusi kroonis. Ilmari elutööks oli aga kahtlemata oma kodu rajamine Kurepalus maalilise Mõrraoja pervel. Igaüks, kes sattus seda hoole ja armastusega loodud paradiisinurgakest nägema, sai unustamatu vaatepildi osaliseks. Mitte igaühel pole sellist isiklikku mälestusmärki – ei isiklikus ega teaduselus.

Mälestus heast kolleegist ja suurepärasest teadlasest jääb meisse kauaks püsima nagu ka tema avastused laia keelutsooniga materjalide uurimisel teadusajalukku.

Ivar Jaek 11. X 1930 – 26. VII 2010

Mullustel kuumadel juulipäevadel rabas ülikooli ja füüsikainstituudi peret järsk leinasõnum: lahkunud on professor Ivar Jaek.

Ivar Jaek sündis 11. oktoobril 1930 Võrus, ohvitseri perekonnas. Omanda- nud keskhariduse Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis (tollal Tartu 1. keskkool), astus ta Tartu Ülikooli, mille füüsikaosa- konna lõpetas kiitusega 1955. aastal. Kui äsja ülikooli lõpetanud nooruk otsis oma teed teadusse, suunas nüüdne akadeemik Tšeslav Luštšik ta kristallide luminestsentsi avarale uurimisväljale.

Ivar Jaek oli aastail 1955 – 1957 TÜ assistendiks, 1960 – 1962 Füüsika Instituudi nooremteaduriks, samas vanemteaduriks 1962 – 1967. Kaitses kandidaadiväitekirja aastal 1961, doktoriks promoveerus 1976. 1983 valiti ta TÜ professoriks. Aastate lisandudes sai temast 1996 TÜ emeriitprofessor. 1967 valiti ta Füüsika Instituudi vastloodud kristallide kiiritusfüüsika sektori (hilisema labori) juhatajaks. Ta kujundas erakordselt üksmeelse ja kokkuhoidva teadlaskollektiivi, kes siiamaani aegajalt tema kodus koos käis.

Aastail 1984 – 1989 oli Ivar Jaek TÜ füüsika-keemiateaduskonna teadusprodekaan. Tudengitele on ta lugenud mitmeid üld- ja erikursusi, olnud 9 kandidaaditöö ning hulga diplomitööde juhendajaks. Tema ja tema töökaaslaste teadustöö oli pühendatud kristallide kiiritusfüüsikale ning kvaasiosakeste (elektronide ja aukude) rekombinatsiooniprotsessidele kristallides. Ühenduses tuumafüüsika ning tuumaenergeetika arenguga sai tollal (s.o 1960ndail – 70ndail aastail) ülimalt aktuaalseks kiiritusohutuse problemaatika. Muuhulgas vajati kiiritusannuse mõõtureid (dosimeetreid), mis on selektiivse tundlikkusega: vähem tundlikud suhteliselt ohutuma gammakiirguse suhtes, tundlikumad ohtlikuma kiirguskomponendi, raskete osakeste (nimelt kiirete neutronite) voogude suhtes. Just sellele probleemile keskendus Ivar Jaek ja tema juhitud uurijaterühm, saades teadusilmas üldtunnustatud tulemusi. 1987 pälvis ta koos kaastöötajatega Eesti riikliku preemia.

Koos TA Geoloogia Instituudi teaduritega töötas ta edukalt ka arheoloogiliste keraamikaleidude ja kivimite ea määramise kallal nende termoluminestsentsi järgi (paleodosimeetria).

Ivar Jaeki teadustööde nimistus on üle saja üllitise, neist paljud nimekais teadusajakirjades, lisaks 5 leiutise autoritunnistust. Tema esimene trükitud teadustöö (koos juhendaja Leonid Uiboga) avaldati eriti prestiižikas ajakirjas NSVL TA Toimetised.

Ivar Jaekist jääb meile mälestus kui usinast teadusmehest, leebe ja sõbraliku loomuga inimesest.

Hilda Teral 19. XII 1940 - 31. VII 2010

Möödunud palavat suve ei elanud üle neli aastakümmet Tartu Ülikoolis füüsikat õpetanud kolleeg Hilda Teral. Üldfüüsika kateedri kauaaegse õppejõuna õpetas ta põhiliselt mittefüüsikuid arsti- ja bio-geoteaduskonnas.

Hilda Teral (a-ni 1972 Kallas) sündis ja kasvas Pihkva oblastis, astus Leningradi RÜ füüsikateaduskonda ja lõpetas selle 1964. a. Aastail 1965–68 oli ta samas aspirant ja kaitses füüsika-matemaatika kandidaadikraadi plasmafüüsika alal 1971. a. Ühena vähestest eestlastest sai temast seal üleliidulise avastuse kaasautor. Väga tagasihoidliku inimesena ei reklaaminud ta seda saavutust, seda enam, et pidas avastuste registreerimist pelgalt NSVL teaduskorralduse juurde kuuluvaks. Töö sisuline väärtus aga on püsiv ja seda kirjeldas ta elu lõpuaastal nii:

„Aspirantuuri viimasel aastal läbi viidud eksperimendis kerkis esile üks nähtus, mida minu juhendaja, kvantelektroonika labori juhataja Maria Pavlovna Tšaika (1923–2003) ja mina kirjeldasime artiklis Х. Каллас, М. Чайка, „„Выстраивание“ возбужденных состояний неона в разряде постоянного тока“ („Оптика и спектроскопия“ 1969, т. 27, вып. 4, стр. 694–696): helendavates gaasilistes keskkondades eksisteerivad aatomite elektronkatete orientatsioonis varjatud korrapärasused. Nähtuse (mis hiljem 1982 avastuseks kvalifitseeriti) edaspidisest uurimisest ei saanud ma enam osa võtta, kuna aspirantuuriaeg lõppes ja asusin taas tööle Tartusse. Väitekirja materjal oli mul ilma selletagi olemas.“

Aastail 1964–65 ja edasi alates aastast 1969 töötas Hilda Teral Tartu ülikooli üldfüüsika kateedris. Kui 1980ndate alguses taasavati TÜ geofüüsika kateeder, asus ta seal tööle vanemõpetajana. Prof Olev Avaste palvel arendas ta välja füüsikutele mõeldud atmosfäärioptika kursuse.

Kuna Hilda Teral kasvas Pihkva oblastis ja lõpetas Leningradi Ülikooli, valdas ta laitmatult vene keelt ja tema koostatud või tõlgitud oli suur osa omaaegseid TÜ füüsikaosakonnas publitseeritud venekeelseid füüsikapraktikumi juhendeid.

Vanemad inimesed mäletavad 1950ndate lastehalvatusepideemiat. Pärast kuudepikkust põdemist õnnestus H. Teralil, erinevalt oma palatikaaslastest, paraneda, kuid seda invaliidistumise hinnaga. Viimastel aastatel hakkas tema tervis uuesti halvenema, pedagoogilisest tööst tuli loobuda. Teadustööd, ikka atmosfäärioptikast, tegi ta möödunud kevadeni.

Vita nostra ...

Risto Tammelo 13. VII 1945 − 27. XI 2010

Hilissügisel, 27. novembril lahkus kuuekümne kuuendal eluaastal meie seast füüsik-teoreetik, Tartu Ülikooli professor Risto Tammelo. Põlise tartlasena oli ta ülikoolilinna teaduse ja kultuurielu üks kandjaid ja edendajaid, luues silla klassikalise ja kaasaegse füüsika vahel. Pärast Tartu 5. Keskkooli lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli füüsikaosakonda, erialaks teoreetiline füüsika. Tema valik oli kindel ja tulenes siirast kiindumusest teadmistesse, teada saamisesse ning veel seni tundmatu avastamisesse. Selleks sobis tugevate traditsioonidega Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika kateeder, millega ta jäi tihedalt seotuks kuni elu lõpuni.

Lõpetanud 1970. aastal Tartu Ülikooli füüsikaosakonna cum laude, alustas Risto Tammelo oma teadlaseteed aspirantuuris üldrelatiivsusteooria alal ning seejärel töötas kakskümmend aastat Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis samas valdkonnas. Aastal 1990 kaitses ta füüsika-matemaatikadoktori kraadi ning 1993. aastal valiti siis juba juhtivteadur Risto Tammelo TÜ teoreetilise füüsika instituudi korraliseks professoriks. Lisaks õppetööle oli prof Tammelo teoreetilise füüsika instituudi juhataja aastatel 1996–2007, millele lisandus füüsikaosakonna juhatamine aastatel 1998–2007. Kuni viimase ajani seisis ta Füüsika Instituudi väljateooria labori juhatajana hea selle labori käekäigu eest.

õppe- ja teadustöö administreerimisel oli Risto Tammelo tasakaalukas ning perspektiivi- ja missioonitundlik. Ta suutis ületada erimeelsusi ning hoiduda äärmustesse kalduvatest arengutest. Kõik Risto Tammelo kaastöötajad on kogenud tema kui juhi toetust ja heasoovlikust.

Professor Risto Tammelo uuris mitmeid gravitatsiooniteooria fundamentaalprobleeme nagu näiteks lõpliku ulatusega kehade liikumist Riemanni aegruumis, gravitatsioonilaineid ja nende detekteerimist ning laineprotsesse kõveras aegruumis. Viimasel ajal keskendus tema teadushuvi üldrelatiivsusteooria kõrval aga ka statistilisele füüsikale ja stohhastilistele nähtustele. Risto Tammelo oli füüsik, keda iseloomustas sügav erudeeritus ning selge ja distsiplineeritud mõtlemine, ja kes jätkas teoreetilise füüsika traditsioone Eestis nii uurijana kui ka õpetajana.

Füüsikud jäävad professor Risto Tammelot mäletama kui pühendunud teadlast ja õppejõudu, alati abivalmis kolleegi ja kaaslast.