Uuringud näitavad, et Pariisi kliimakokkulepete täitmiseks tulnuks lisaks emissiooni vähendamisele eraldada atmosfäärist hinnanguliselt $0,5-3Gt$  või $7-11Gt$ süsinikku aastas (sõltuvalt sellest, kas me suudame emissiooni vähendada), kusjuures ladustada on vaja vastavalt $50-250Gt$ või $1000-1600Gt$ süsinikku.

Üks gigatonn süsinikku on miljard tonni. Gigatonne on raske ette kujutada – et see mõistlikku skaalasse tuua, kujutagem ette ühe tonni süsiniku põletamist (ligikaudu sellise hulga põletad sa oma maja kütmiseks igal aastal). Nüüd kujutagem ette, et kõik planeedi elanikud põletavad aastas sama palju süsinikku: see teeb $7GtC$ aastas, sest meie planeedil on $7$ miljardit inimest.

Võib ka mõelda, et $1Gt$ süsinikku oleks ühe jalgpalliväljaku suuruse põhja pindalaga $100km$ kõrgune risttahukas.

1920. aastal oli fossiilkütuste põletamise kiirus umbkaudu üks gigatonni süsinikku ( $1GtC$) aastas, 1955. aastal $2GtC$ ning 2018. aastal $9,13GtC$. Täna paiskame Euroopas atmosfääri umbes $11GtC$.

Füüsikaseadused ütlevad, et see süsiniku sidumise energiahind on vähemalt $0,2kWh$ iga kilogrammi $C{O}_2$ kohta. Keskmise eurooplase $C{O}_2$ toodang on $30kg$ päevas, selle sidumise energiahind on hinnanguliselt $16,5kWh$, mis on ligikaudu meie tänane igapäevane elektrienergia tarbimine.

Eurooplase aastase $11$ tonni suuruse $C{O}_2$ saasteprobleemiga võitlemiseks tuleks viiendikul Eesti territooriumist kasvatada metsa, ja leida ka koht, kuhu see $7,5$ tonni ($15$ kuupmeetrit) puitu inimese kohta hiljem maha matta (mitte põletada!).