2. sajandil e.m.a. lagunesid hellenistlikud impeeriumid nii sisemise laostumise kui ka tõusva Rooma riigi survel. Itaalia oli hea kliimaga ja kiiresti suureneva elanikkonnaga agraarmaa. Juba 8.–6. sajandil e.m.a. rajasid kreeklased Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia rannikule põllumajandus- ja kaubanduskolooniad, millest mitmed kujunesid ka olulisteks kultuurikeskusteks (vt. § 4.1). Aastaks 265 e.m.a. suutis Rooma vabariik endale allutada kogu Itaalia poolsaare ja hakkas arendama vallutuspoliitikat väljaspool Itaaliat. Orjade näol saadi suurel hulgal tööjõudu oma latifundiumidesse, töökodadesse, kivimurdudesse ja ehitustele. Kohalik lihtrahvas, pleebs, kihistus. Paljud, eriti maast ilma jäänud talupojad, kaotasid senised elatusvahendid ning koondusid linnadesse, kus tekkis suuresti ühiskonna kulul elav proletariaat (ld. proles – järeltulijad, proletarius – vaeseimate klassi kuuluv kodanik, kelle ainsaks omandiks olid lapsed). 2. saj. keskpaiku e.m.a. jõudis Rooma orjanduslik ühiskond oma klassikalisse vormi. Seda vabariiki lõhestasid orjade ülestõusud ja rahutused. Vaatamata edukatele vallutussõdadele, viisid sisekriisid vabariigi asendamiseni autoritaarse riigikorraga (31 e.m.a.). Esialgu vabariik vormiliselt püsis, kuid kehtis sõjaväele toetuv ainuvalitsus. Neli aastat hiljem võttis esimene diktaator enesele tiitli Augustus (ld. suursugune) ja Rooma muutus aegamööda keisririigiks. 2. saj. alguses m.a.j. saavutas Rooma riik suurima ulatuse, hõlmates kogu Vahemere basseini, Hispaania ja Inglismaa. Põhjas olid piiriks Reini ja Doonau jõed, idas Armeenia, Assüüria ja Mesopotaamia.

Kui Rooma ülikud veel isegi pärast Kreeka kolooniate allutamist hindasid kõrgelt kreeka keelt ja kultuuri, siis hilisemate vallutuste käigus suhtumine muutus. Hellenistlikud riigid olid pikemat aega peamisteks välisvaenlasteks, mistõttu hakati vihkama ja eitama kõike kreekapärast. Itaalia ja seejärel Rooma lääneprovintsid latiniseerusid. Idaaladel domineeris siiski kreeka keel ja, ehkki tagasitõmbunult, tegutsesid paljud kultuuri- ja teaduskeskused. Kuid poolsõja-väelise diktatuuri tingimustes vähenes roomlaste eneste teadus- ja kultuurihuvi, koos sellega süvenes müstitsism kui väljapääsutee otsimine kurjast maailmast. Kõrgema tõe allikat hakati nägema ilmutuses ja inspiratsioonis, mitte aga meelelises kogemuses ja mõtlemises. Sellistes tingimustes tuli eriti lihtrahva hulgas võidule lunastust jutlustav religioon, ristiusk, mis esialgu eitas kõike võimuga seostuvat: luksust, kunsti, teadust, senist filosoofiat. Ometi olid Rooma riigi õitseajal tehnilised oskused kõrgel tasemel, tuntud on Rooma teed, akveduktid, arhitektuurisaavutused.

Antiikatomistika ja Epikurose filosoofia tähtsaim viljeleja oli Rooma luuletaja ja filosoof Titus Lucretius Carus (u. 96 – u. 55). Tema kuuest raamatust koosnev õpetuspoeem „De rerum natura“ („Asjade olemusest“) on veel praegugi antiikaja atomistika uurimise peamine allikas. Kirjutati ka mitmeid entsüklopeedialaadseid töid. Marcus Terentius Varro (116–27) koostas mahuka teose „Antiquitates rerum humanarum et divinarum“ („Ilmalikud ja usulised muistised“, 41 raamatut, mis pole säilinud) ja üheksast raamatust koosneva „Disciplinarum libri“, kus lisaks seitsmele vabale kunstile (grammatika, dialektika, retoorika, muusika, aritmeetika, geomeetria ja astronoomia) käsitleti ka arstiteadust ja arhitektuuri. Plinius Vanema (23/24–79, hukkus Vesuuvi purske ajal) teostest on säilinud „Naturalis historia“ („Looduslugu“, 37 raamatut).

Rooma riigi langus algas 2. saj. teisel poolel m.a.j., mil orjanduslikku tootmist tabas kriis: linnades, eriti riigi lääneosas, vähenes tootmine; maal süvenes maaharijate sõltuvus suuromanikest ning halvenes nende majanduslik ja õiguslik olukord. Sageli puhkesid ülestõusud ja toimusid paleepöörded. Raskusi oli naaberrahvaste ja -riikide kallaletungide tõrjumisega, tekkisid ajutised separaatriigid. Juba 3. saj. keskpaigast peale valitseti Rooma idaprovintse (Balkani poolsaar, Väike-Aasia, Süüria, Palestiina, Egiptus) eraldi. Aastal 395 moodustus Ida-Rooma keisririik, mille pealinnaks sai Bütsants. See riik püsis kuni aastani 1453, mil sisevastuolude tõttu ei suudetud enam Türgi ekspansioonile vastu seista. Lääne-Rooma keisririik lagunes aga kiiresti peamiselt läänegootide ja hunnide survel. Keisririigi lõpuks loetakse aastat 476, kui idagermaani hõimupealik Odoaker kukutas Lääne-Rooma viimase keisri Romulus Augustuse. Pärast seda hakkas Lääne-Euroopas kujunema uus feodaalsuhetel rajanev ühiskond.