Augustinus kasvas üles antiikkultuuri vaimus ja sai hea hariduse. Aastal 387 ta ristiti ja sai 395. a. Kartaago lähedal asuva Hippo linna piiskopiks. Ta on Rooma kiriku teoreetilise õpetuse põhjendaja ja kogu keskaja vaimsele elule tooniandja. Augustinus andis ladina kirikukeelele selle klassikalise kuju ning viis otsustava läbimurdeni, küll teoloogia teenri rollis, Platoni filosoofia. Alles 12. sajandil, tänu skolastikutele, pääses domineerima mõistuspärasem Aristotelese filosoofia.

Tunnetusteoorias ei poolda Augustinus skeptikute väidet, et meil pole mingisuguseid kindlaid teadmisi. Kindlad on tema järgi matemaatilised tõed, aga ka see, et ma olen olemas ja mõtlen. Viimane seisukoht meenutab Descartes’i tuntud printsiipi Cogito, ergo sum (ma mõtlen, järelikult olen olemas). Huvitav on Augustinuse realistlik arusaam ajast: aeg loodi samal ajal, kui loodi maailm (umbes nagu praeguses suure paugu kosmoloogias?), mõttetu on kõnelda loomiseelsest ajast.

Enamik Augustinuse arutlusi on olemuselt puhtteoloogilised. Erinevalt kreeklastest pole Augustinuse maailm kosmos, vaid riik, kus valitseb Jumal ja jumalik tahe. On olemas asju, mida mõistus võib lahendada omal käel, nagu seda on teinud filosoofid, kuid igas sügavamas religioosses küsimuses tuleb usaldada pühakirja. Augustinus ei ole nõus Origenesega, kes väitis, et kehad on antud hingele karistuseks, sest siis peaksid kurjadel hingedel olema inetud kehad. Tõsisteks arutlusteemadeks on Augustinusel ka patt, lunastus, õndsus jt.