Uutes tingimustes hakkasid Koperniku ideedega tegelema kutseliste astronoomide kõrval kõik need, kelle arvates tema ideed illustreerisid veenvalt keskaegse, juba Aristoteleselt pärineva maailmapildi absurdsust, või keda vaimustas lõpmatu universumi idee. Sellistest inimestest on tuntuim Giordano Bruno (1548–1600). Pärit Napoli lähedalt, kuulus ta aastatel 1565–78 dominiiklaste ordusse. 1576. a. põgenes ta kloostrist ja süüdistatuna ketserluses ka Itaaliast (1578). Pärast seda elas ta esialgu Šveitsis, kus 1579. a. liitus kalvinistidega, seejärel Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal. Võtnud omaks heliotsentrilise süsteemi idee, tegi ta selle põhjal hulga kaugeleulatuvaid järeldusi: 1) universumi keskpunkt pole Maa ega Päike, sest universumil ei ole üldse keskpunkti, universum on lõputu; 2) Päike on vaid üks täht lõpmata paljudest tähtedest lõpmatus universumis; 3) planeete, sealhulgas asustatuid, nagu Maa, on samuti lõpmata palju; 4) kogu universum on ühtne materiaalne süsteem, milles pole kohta vaimsele taevale.

G. Bruno andekus imponeeris nii teadlastele kui ka rahamagnaatidele, kuid terav keel tõi talle rohkem vaenlasi kui sõpru ning sundis teda alatasa elukohti vahetama. 1592. a. tuli ta Veneetsia õukondlase Giovanni Mocenigo kutsel Veneetsiasse, kus ta anti reetlikult inkvisitsiooni kätte ning hukati 17. veebruaril 1600. a. Roomas tuleriidal. G. Bruno oli siiski rohkem mõttevabaduse kui teaduse märter. Tema lähenemises looduse probleemidele polnud kohta vaatlustele ega katsetele. Ta jäi lõpuni kindlaks oma arvamusele, et tal on õigus teha faktidest mistahes talle sobivaid järeldusi.

Arvatakse, et peamine põhjus konfliktiks kirikuga oli tema panteistlik maailmavaade. Panteismi keskmes oli juba antiikajal tuntud seisukoht, et mikro- ja makrokosmos, s.o. inimene ja loodus, on sümboolselt identsed. On ka arvatud, et Bruno oli mõjutatud hermetismist, antiikajast pärinevast müstilisest õpetusest, mille olulisteks osadeks olid astroloogia, alkeemia ja teurgia. Bruno läks siin mõneti äärmusesse, väites, et Egiptuse religioon ongi õige usk, mille taastamisele peaks katoliku kirik kaasa aitama. Võimalik, et tegelikult mõisteti ta süüdi maagias ja arianismis. Viimane usuvool oli tekkinud Aleksandrias 4. sajandi alguses ja õpetas, et Jeesus pole Jumalaga sarnane, vaid ajalik ja loodud. Juba I Nikaia kirikukogu (325) mõistis arianismi hukka kui väärõpetuse.

G. Bruno põletamine julgustas protestante ja kohutas katoliiklasi ning ergutas inimesi järele mõtlema ja vaidlema seniste kanoniseeritud tõdede üle. Elavnes ka diskussioon heliotsentrilise maailmasüsteemi üle. Ent lõpliku otsuse andmiseks oli tarvis täpsemalt kirjeldada planeetide orbiite, saada veenvaid argumente, miks pole tunda Maa liikumist, ning leida põhjuseid, mis hoiavad Päikesesüsteemi koos ja korrapärases liikumises. Esimese ülesande lahendas Kepler, teisele andis üldjoontes vastuse Galilei, kolmanda lahendas Newton.