Prantsusmaal 1789. a. alanud revolutsioon kaotas feodaalkorra ja tõi võimule kodanluse. 18. brümääri (9. nov. 1799) riigipöördega kehtestas Napoleon Bonaparte sõjalis-bürokraatliku diktatuuri. 1804. a. kuulutas senat Napoleoni pärandatava võimuga keisriks. Feodaalkorra kaotamine soodustas tööstuse arengut Prantsusmaal. Ehkki tööstus oli seal vähem kontsentreeritud ja tehniliselt mahajäänum kui Inglismaal, andis see tänu umbes 2,5 korda suuremale elanikkonnale (vastavalt 28 ja 11 miljonit) tegelikult rohkem toodangut. Napoleoni-vastase koalitsiooni organiseerivaks jõuks oli Suurbritannia. Mandri-Euroopas saavutas Napoleon olulisi võite: Põhja-Itaalias Marengo lahingus (1800), Austerlitzi lahingus (1805), kuid võiduga Trafalgari merelahingus (1805) säilitas Inglismaa ülekaalu merel. 1808–09 tegi Napoleon edutu katse vallutada Hispaania, 1812. a. järgnes ebaõnnestunud sõjakäik Venemaale ja tema suure armee häving, siis lüüasaamine Leipzigi lahingus ja koalitsiooniarmee jõudmine Pariisi, misjärel 1814. a. aprillis oli Napoleon sunnitud võimust loobuma. Tema teine võimulolek (100 päeva) lõppes lüüasaamisega Waterloo lahingus (1815) ja Bourbonide restauratsiooniga.

Ligi üheksa kuud kestnud Viini rahvusvaheline kongress jaotas Euroopa võitjate ja nende liitlaste huvides. Suurbritannia muutus suurimaks koloniaalriigiks; Venemaa sai Poola kuningriigi nime all suure osa Varssavi hertsogkonnast, talle jäid Soome ja Bessaraabia; suurenesid Preisimaa ja Austria valdused, moodustati Saksa Liit, kus juhtiv osa oli Austrial, ja 1834. a. Preisimaa juhtimisel Saksa tolliliit; moodustati Šveitsi konföderatsioon, mis tunnistati igaveseks neutraalseks; Belgia ja Holland ühendati Madalmaade kuningriigiks; Rootsi ja Norra ühinesid personaaluniooniks. Et kehtestatud ja paljuski meelevaldseid piire säilitada ning võidelda revolutsioonilise ja rahvusliku vabastusliikumisega, loodi septembris 1815 Püha Liit, esialgu kolme monarhi – Vene, Austria ja Preisi – kolmikliiduna, pisut hiljem ühinesid sellega peaaegu kõik Euroopa riigid. Poliitiliste vastuolude ja rahvuslike liikumiste hoogustumise tõttu lagunes Püha Liit 1820. aastate lõpul.

Bourbonide restauratsioon Prantsusmaal oli poliitiline kompromiss aadli ja suurkodanluse vahel. Reaktsiooni tugevnemine ja uus majanduskriis viis 1830. a. juulirevolutsioonini. Võimule tuli finantskodanluse huve kaitsev Louis Philippe (valitses 1830–48). Poliitiline olukord riigis teravnes, elavnes töölisliikumine, toimus hulk kohalikke rahutusi. Veebruarirevolutsiooni tulemusel kukutati 1848. a. monarhia, kuulutati välja II vabariik, mille presidendiks valiti Napoleoni vennapoeg Louis Bonaparte, kes pärast sõjaväelist riigipööret 1852 sai keisriks (Napolen III).

Revolutsioonide laine 1848–49 haaras ka Saksamaad, Austriat, Itaaliat, Ungarit ja Tšehhimaad, kohati oli sel rahvusliku liikumise iseloom. Itaalias olid need aastad nn. risorgimento (it. taasühendamine) üheks etapiks. Risorgimento, liikumine välismaisest ülemvõimust vabanemise ja ühtse rahvusriigi loomise nimel, algas pärast Napoleoni keisririigi lagunemist 1814. a. ja jõudis lõpule Itaalia täieliku ühendamisega 1870.

Revolutsioonile 1848–49 järgnenud reaktsiooniaastatel Euroopa poliitiline olukord mõneti stabiliseerus. Prantsusmaa II keisririik arendas aktiivset välispoliitikat. Krimmi sõda 1853–56 nõrgestas Venemaa seisundit Euroopas ja Lähis-Idas ning suurendas Prantsusmaa ja Preisimaa mõjuvõimu. Kuid Prantsusmaa koloniaalsõjad Indo-Hiinas ja Mehhikos (1858–67) kurnasid riiki ning koos sisepoliitiliste raskustega tekitasid 1861–71 terava kriisi. Seda süvendas veel alanud Saksa-Prantsuse sõda 1870–71. Katastroof lahingus Sedani juures sai ülestõusu ajendiks Pariisis, kus paariks kuuks võttis võimu Pariisi Kommuun.

1871. a. sõlmitud prantslastele raske rahuleping tugevdas oluliselt Preisimaad, mis oli juba omandanud Saksa tolliliidus juhtiva koha (1834). 1862. a. sai Preisimaa pea- ja välisministriks Otto von Bismarck, kes asus Saksamaad „vere ja rauaga“ ühendama. Jaanuaris 1871 kuulutati välja Saksa keisririik, juhtiv koht oli selles Preisimaal: Preisi kuningas oli ühtlasi Saksa keiser, Bismarck sai Saksamaa riigikantsleriks. 1879. a. sõlmisid Saksamaa ja Austria-Ungari Venemaa ja Prantsusmaa vastu suunatud liidu, millega 1882. a. ühines ka Itaalia – tekkis nn. kolmikliit. 1884–85 alustas Saksamaa koloniaalekspansiooni peamiselt Aafrikas (Edela-Aafrika, Togo, Kamerun). Umbes samal ajal alustas koloniaalvallutusi ka ühinenud Itaalia (Somaalia, Eritrea). Rahvusriikide loomine lõi soodsad eeldused kapitalismi ja tööstuse kiireks arenguks.

Venemaal pidurdas majanduse arengut valitsev feodaalkord – puudus vaba tööjõud, manufaktuurides töötasid peamiselt pärisorjadest talupojad. Kapitalistlikud suhted hakkasid seal kujunema 19. sajandi I poolel. 1830. aastate lõpul hakkas tekkima vabrikutööstus, eelkõige tekstiilitööstus. Aleksander I valitsemisajal (1801–25) viidi läbi hulk liberaalseid reforme: vabu põlluharijaid käsitlev ukaas, pärisorjuse kaotamine Eestimaa (1816) ja Liivimaa (1819) kubermangus. Lisaks Lomonossovi initsiatiivil 1755. a. asutatud Moskva ülikoolile taasavati ülikoolid Tartus (1802) ja Vilniuses (1803) ning loodi hulk uusi ülikoole: Kaasanis (1804), Harkovis (1805), Peterburis (1819), Kiievis (1834). Sõjakäiguaegne tutvumine Lääne-Euroopaga 1813–14 kiirendas demokraatlike ideede levikut eelkõige ohvitserkonnas ning süvendas isevalitsuse- ja pärisorjusevastaseid meeleolusid. Nende väljenduseks oli dekabristide ülestõus Peterburis detsembris 1825. Uus tsaar Nikolai I (valitses 1825–55) kehtestas karmi diktatuuri, jätkas äärealade – Kasahhi, Põhja-Kaukaasia – rahvaste alistamist ja liitmist Venemaaga. Kaotus Krimmi sõjas viis riigi kriisiseisu ning sundis järgmist tsaari Aleksander II (1855–81) kaotama pärisorjuse (1861) ja viima läbi hulga reforme (semstvo- ja kohtureform 1864, linnareform 1870 jt.). Need soodustasid kapitalismi arengut, 1880. aastatel jõudis lõpule tööstuslik pööre. Sajandi viimasel kolmandikul saavutas tootmine peamistes tööstusharudes erakordselt suure kontsentratsiooni ja kasvas väliskapitali osatähtsus. Moskva ja Peterburi kõrval muutusid suurteks tööstuskeskusteks Krivoi Rog, Donbass, Bakuu; 1890. a. oli Venemaal 1 432 000 tööstustöölist. Põllumajanduses suurenes kaubalisus, 1880. a. eksporditi umbes 15% viljasaagist. 1860.–70. aastatel laiendas Venemaa oma valdusi Kesk-Aasias: liideti Buhhaara emiraat, Hiiva ja Kokandi khaaniriigid. 13. märtsil 1881 tapsid narodnovoletsid tsaar Aleksander II. Uue tsaari Aleksander III valitsemisajal (1881–94) tugevnes sisepoliitiline reaksioon: 1882 kehtestati uus tsensuurimäärustik, 1884 kaotati ülikoolide autonoomia, vastureformidega (1889–94) piirati Aleksander II liberaalsete reformidega tehtud järeleandmisi. Poolas, Ukrainas ja Baltimail hakati 1880. aastate keskpaiku arendama tugevat venestuspoliitikat: kõigi koolide (ka ülikooli) õppekeeleks sai vene keel, seda pidi kasutama ka asjaajamises – Baltimaadel senise saksa keele asemel. Vastukaaluks kolmikliidule moodustati 1891–93 Prantsuse-Vene liit.

Suurbritannias muutus 1830.–40. aastail vabrikutööstus üldiseks, kõigis tähtsamais tööstusharudes kaotati senised kaubanduspiirangud ja mindi üle vabakaubandusele (free trade). 1870. a. andis Suurbritannia maailma tööstuse kogutoodangust 32%, sealjuures toodeti üle poole maailma söest ja malmist. Tekkis organiseeritud töölisliikumine: 1840. a. asutati esimene massiline töölispartei – National Charter Association. Juunis 1847 asutati Londonis K. Marxi ja F. Engelsi algatusel Kommunistide Liit, mille programmiks sai nende koostatud „Kommunistliku Partei manifest“ (1848), 1852. a. kuulutas liit end Kölnis laialisaadetuks. Inglise ametiühingutegelased ja mitmelt maalt pärit poliitilised põgenikud moodustasid 1864. a. rahvusvahelise töölisliikumise keskuse I Internatsionaali. Suhtumises Pariisi Kommuuni tekkinud sisemiste lahkhelide ja võimude repressioonide tõttu lõpetas I Internatsionaal 1876. a. Philadelphias toimunud kongressil tegevuse. 1868. a. loodi Briti Ameti-ühingute Kongress. Jätkus Inglismaa koloniaalekspansioon: 1858. a. kuulutati India asumaaks, 1882. a. okupeeriti Egiptus. Võitlus asumaade pärast põhjustas 19. sajandi lõpul vastuolusid Prantsusmaaga (Tais ja Aafrikas) ning teravdas suhteid Saksamaaga.

Ameerika Ühendriigid (USA) iseseisvusid lõplikult 1783. a., koos sellega kadus hulk kapitalismi arengut pidurdavaid feodalismi igandeid: kaotati valgete orjus, lasti müügile seni asustamata vaba maa Ameerika idaosas. 1789. a. jõustus USA põhiseadus, esimeseks presidendiks valiti George Washington, USA sai föderatiivseks riigiks. Esialgu säilis mustanahaliste orjus lõunaosariikides ja laienesid orjapidajate istandused, orjade sissevedu keelati 1808. 1812–15 toimus II iseseisvussõda Inglismaaga, kes ahistas USA merekaubandust, ja alustati Kanada hõivamist. Sõjas ei õnnestunud Inglismaal kolooniaid tagasi saada ega USA-l Kanadat hõivata. Osalt ostudega, osalt sõjalise jõuga liideti USA naaberalasid: 1845 Texas, 1848 Oregon, 1846–48 suur osa Mehhikost ja California, 1867. a. osteti Venemaalt Alaska. Aastaks 1867 oli varasemale 13 osariigile lisandunud 23 uut, elanike arv suurenes ajavahemikul 1790–1860 3,9 miljonilt 31,4 miljonini, riigi territoorium 2,25 miljonilt km2-lt 7,7 miljoni km2-ni. Kiiresti arenes majandus, USA tööstustoodangu osakaal maailmas kasvas 6%-lt (1820) 15%-ni (1860). Inglismaa tööstuslik pööre suurendas nõudlust USA puuvilla järele ja soodustas sellega orjanduse levikut lõunaosariikide puuvillaistandustes: 1792–1859 puuvillatoodang üheksakordistus, orjade arv kasvas 0,7 miljonilt 4 miljonini ja puuvill andis 61% USA ekspordist.

Aastast 1830 arenes põhjaosariikide tööstuskodanluse, farmerite ja demokraatliku haritlaskonna initsiatiivil võitlus orjapidamise kaotamise eest, selle käigus kujunes välja ka Vabariiklik Partei (1854). 1861. a. moodustasid lõuna orjapidajad 11 osariigi konföderatsiooni ja alustasid kodusõda, mis lõppes 1865. a. lõunaosariiklaste purustamisega. 19. sajandi II poolel muutus USA arenenud tööstusmaaks ja tõusis neljandalt kohalt (1860) esikohale (1894). Seda soodustas ka massiline sisseränne: kümnendil 1881–90 oli see 5,2 miljonit. Tekkisid võimsad trustid: J. Rockefelleri „Standard Oil“ (1870), A. Carnegie ja J. Morgani terasetrustid (1890ndad). Neile vastukaaluks arenes ka töölisliikumine: 1869. a. loodi esimene ülemaaline ametiühinguorganisatsioon, 1886. a. – Ameerika Töökonföderatsioon.

Esimesed ülikoolid asutati USA-s juba 17. ja 18. sajandil: Harvard (1636), Yale (1701), Princeton (1746) ja Columbia (New York, 1754). 19. sajandil rajati arvukalt uusi ülikoole, neist prestiižikamateks kujunesid Michigani (1817), Bostoni (1839), Minnesota (1857), Northwesterni (Chicago, 1851), California (1868) ja Stanfordi (California, 1885) ülikool; rakenduslike uuringute suurimaks keskuseks sai Massachusettsi tehnoloogiainstituut (1861). 1863. a. asutati USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia.