Esimesed puusöega köetavad kõrgahjud ehitati 14. sajandil. Kivisöekoksi võttis kõrgahjudes kasutusele Inglise tööstur Abraham Darby II (1711–63) aastatel 1738–48, kuid sellega sattus malmisse rohkem lisandeid, mis halvendasid selle kvaliteeti. 1784. a. patenteeris Henry Cort pudeldamismeetodi terase ja separaua tootmiseks (vt. VI § 1.2). Meetod oli küllaltki töömahukas: kõigepealt oksü-deeritakse leekahjus räbustist eralduva hapniku toimel malmis leiduvad lisandid (räni, mangaan, süsinik), seejärel eraldatakse tekkinud känkrauast kas käsitsi või auruvasaraga tagumise teel vedel räbu. Olgu märgitud, et söekaevandustes hakati auruvasarat kasutama 1843. a., soonimismasinat 1863. a. Terase tootmine lihtsustus ja kiirenes oluliselt 19. sajandi keskel. 1856. a. patenteeris Henry Bessemer (1813–98) nn. bessemermenetluse, kus vajalikud protsessid käivitas hapniku puhumine läbi sulamalmi, mis toimus happelise voodriga konverteris. Kasutades Carl Wilhelm Siemensi (1823–83, Ernst Werner von Siemensi noorem vend) ideid, ehitas Pierre-Émile Martin (1824–1915) 1864. a. martäänahju kvaliteetse süsinik- ja legeerterase tootmiseks. 1878. a. patenteeris Sidney Gilchrist Thomas (1850–85) nn. toomasmenetluse terase tootmiseks aluselise voodriga konverteris. Nii muutus rauametallurgia keemiale toetuvaks täppisteaduseks. Juba 1860. aastatel juurutas Pavel Obuhhov (Павел Матвеевич Обухов, 1820–69) oma idee hakata tootma titaani ja alumiiniumi sisaldavaid kvaliteetseid terasesorte. Obuhhovi terasest valmistatud kahureid demonstreeriti Londoni näitusel 1862. a.
1886. a. hakati alumiiniumi tootma elektrolüüsimeetodil. See stimuleeris nii elektrienergia tootmist kui ka alumiiniumi kasutamist. Tuleb silmas pidada, et tonni alumiiniumi saamiseks kulub 14 000 kWh elektrienergiat.
1823. a. ehitasid Mozdokis (Põhja-Kaukaasia) vennad Vassili, Gerassim ja Makar Dubinin (Василий Алексеевич Дубинин, Герасим Алексеевич Дубинин, Макар Алексеевич Дубинин) esimese tööstusliku naftadestilleerimise seadme petrooleumi tootmiseks. Suuremal hulgal hakati naftat destilleerima alles sajandi lõpus, kui alustati sisepõlemismootorite evitamist.
1856. a. leiutas William Henry Perkin (1838–1907) hiniini aseainet otsides juhuslikult esimese tehisliku aniliinvärvi ja avas tee gaasitööstuse kõrvalsaaduse – kivisöetõrva – ärakasutamisele. Inglismaal vajus avastus unustusse, Saksamaal juurutati see kiiresti ja sünteetiliste värvainete müügitulud andsid tõuke Saksa keemiatööstuse arengule. Esialgu oli see pigem tekstiilitööstuse kõrvalharu, kuid muutus omaette tööstusharuks pärast lõhkeainete tootmise hoogustumist: 1867. a. leiutas Alfred Bernhard Nobel (1833–96) dünamiidi ja 1876. a. suitsuta püssirohu.
USA vähese elanikkonnaga suured põllumassiivid lõid ideaalsed tingimused põllutööde mehhaniseerimiseks. 1830. aastatel leiutati esimesed viljaniidukid, kõige edukamaks osutus 1834. a. Cyrus Hall McCormicki (1809–84) patenteeritud lahendus. 1878. a. ilmus põldudele täisautomaatne viljaniiduk-vihusiduja, 1880. a. koristati nendega USAs juba 80% saagist. Esitati ka mitmeid patenditaotlusi kombainidele, rakendatavate tulemusteni jõuti 1860. aastatel, kahe aastakümne pärast suudeti koristada kombainiga, mida vedas 20 hobust, 10–18 ha päevas. Juba 1814. a. oli leiutatud hobureha. Sajandi lõpuks oli loodud ka kartulipaneku- ja kartulivõtumasinad. Rehepeksumasin oli loodud Euroopas 18. sajandi I poolel. 1802. a. hakati neid käitama ka aurujõul, seni kasutati selleks kas hobuseid või veejõudu.
1795. a. leiutas Nicolas Appert (1749–1841) aedviljade konserveerimise pudelitesse, 1810 – konserveerimise metallkarpidesse. 1847. a. alustati Austraaliast lihakonservide eksporti ja 1877. a. Lõuna-Ameerikast külmutuslaevadega külmutatud liha vedu Euroopasse.
1828. a. hakati tootma metallist kirjasulgi, 1848. a. lasti käiku esimene tuletikumasin, 1886 – mehaaniline ladumismasin. Peaaegu kogu 20. sajandi I poolel kasutusel olnud mehaanilise kirjutusmasina prototüüp ehitati 1867. a. ja 1874. a. tootis firma „Remington“ selliseid masinaid juba massiliselt hinnaga 125 dollarit tükk. T. A. Edison leiutas 1877. a. fonograafi, 1887 – Emile Berliner (1851–1929) grammofoni. Seadme heli salvestamiseks fotopaberirullile esitas 1889. a. poola päritolu Tartu arst Adam Bruno Wikszemski (1847–90), magnetilist helisalvestamist katsetas 1898. a. Taani insener Valdemar Poulsen (1869–1942).
Õmblusmasinaid hakati ehitama 1829. a. (Barthélemy Thimonnier (1793–1857)), enam-vähem tänapäevase süstikpiste lahenduseni jõudsid Elias Howe (1819–67) 1846 ja Isaac Merritt Singer (1811–75) 1851. 1854. a. demonstreeris Elisha Graves Otis (1811–1861) esimest aurujõul töötavat lifti ja 1857. a. rakendati seda juba ühes New Yorgi kaubamajas. Elektriline lift sai eluõiguse sajandi lõpul.
Sakslane Karl von Drais (1785–1851) ehitas 1817. a. kaheratta-lise „jooksumasina“, sellest edasi jõuti 1860. aastatel suure esirattaga jalgrattani, praeguse kuju omandas jalgratas pärast kettülekande (1879), kuullaagrite (1869) ja õhuga täidetud kummide (1888) kasutusele võtmist. Üldse hakati Euroopas kautšukit laiemalt kasutama pärast seda, kui väävliga kuumvulkaniseerimise oli 1839. a. leiutanud Charles Goodyear (1800–60).
1727. a. avastas Saksa arst Johann Heinrich Schulze (1687–1744) hõbesoolade valgustundlikkuse. Inglased H. Davy (vt. VI § 4.3) ja Thomas Wedgwood (1771–1805) esitasid 1802. a. meetodi siluettpiltide tekitamiseks hõbenitraadi lahusega immutatud paberile, kuid kujutist kinnistada neil ei õnnestunud. Nicéphore (Joseph) Niépce (1765–1833) sai 1822. a. pimekambri abil esimese püsiva fotokujutise, vanima seni säilinud ülesvõtte tegi ta 1826. a. Fotograafia tegelikuks alguseks peetakse 19. augustit 1839, kui Louis-Jacques-Mandé Daguerre (1787–1851) esitas Prantsuse Teaduste Akadeemiale meetodi kujutise jäädvustamiseks metallplaadile – dagerrotüüpia. Samal aastal võttis ta kasutusele läätsega fotoaparaadi ja Inglise füüsik William Henry Fox Talbot (1800–77) töötas välja meetodi piltide saamiseks hõbejodiidpaberile. 1840. a. arvutas Josef Maximilian Petzval (1807–91) välja esimese fotoobjektiivi suhtelise avaga 1 : 36, 1841. a. leiutas W. Fox Talbot negatiiv-positiivmenetluse; kuivmenetluse ning hõbebromiidželatiiniga klaasplaadid võttis kasutusele Inglise meedik Richard Leach Maddox (1816–1902). Tselluloidfilmi patenteeris 1887. a. Hannibal Goodwin (1822–1900), Eadweard James Muybridge (1830–1904) rakendas 1872. a. esimesena fotograafiat liikumise faaside jäädvustamiseks fotoplaadile. 1888. a. leiutas T. A. Edison kinetoskoobi – aparaadi, millesse vaatamisel tekkis liikumisillusioon tänu liikumisfaase kujutava perforeeritud filmilindi liikumisele, ning 1895. a. leiutasid vennad Auguste Marie Louis Nicholas (1862–1954) ja Louis Jean (1864–1948) Lumière kinematograafia – meetodi liikuvate piltide saamiseks ekraanil.
Sajandi lõpul algasid õhust raskemate õhusõidukite loomise katsed. Esimese 25-meetrise liuglennu sooritas 1891. a. Otto Lilienthal (1848–96) Berliini lähedal, kokku tegi ta üle kahe tuhande kuni 300-meetrise lennu 18 erineva mudeliga, kuid oma viimasel lennul sai surmavalt vigastada. Katsed aurujõul lendavate lennumasinatega 1882–97 nurjusid.