Sepa poja Michael Faraday (1791–1867) ametlik haridustee piirdus algkooliga, seejärel täiendas ta ennast iseõppijana. Esimene ametikoht – raamatuköitja õpilane – pakkus selleks häid võimalusi. Huvitudes eriti keemiast ja füüsikast, hakkas ta külastama Londoni Kuningliku Instituudi (Royal Institution, asutatud 1799) korraldatud avalikke loenguid ning jäi silma H. Davyle, kes töötas seal aastast 1802 professorina. 1813. a. võttis Davy ta oma assistendiks. 1824. a. sai ta Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks ja 1833. a. Kuningliku Instituudi professoriks.

M. Faraday esimesed uurimused on keemiast, kuid maailmakuulsuse saavutas ta elektrialaste töödega. 1821–22 demonstreeris ta, kuidas magnetpoolus tiirleb ümber vooluga juhi ja vooluga juht ümber paigalseisva magnetpooluse. Juba 1821. a. sõnastas ta oma põhiülesande – muuta magnetism elektriks. Probleem osutus keerukaks ja nõudis lahendamiseks kümmekond aastat. Novembris 1831 alustas Faraday oma elektriuurimuste avaldamist Londoni Kuningliku Seltsi ettekannetena. Ajavahemikus 24.11.1834 – 24.10.1855 ilmusid need, kokku 29 tööd (seeriat), ajakirjas „Philosophical Transactions“. Ta ise koondas need kaheköiteliseks monograafiaks „Experimental researches in electricity“ („Eksperimentaalsed elektriuurimused“, 1. köide (seeriad 1–14) 1839, 2. köide (seeriad 15–18) 1844, 3. köide (seeriad 19–29) 1855).

Elektriuurimuste tsükkel algas Faraday tähtsaima avastuse, elektromagnetilise induktsiooni (1831) käsitlusega. Esimene katseskeem oli lihtne: kaks mähist olid keritud ühisele puust südamikule ja kui esimene mähis ühendati patareiga või katkestati ühendus, tekkis induktsioonivool teises mähises. Nähtavasti oli Faradayl juba siis kujunenud esialgne arusaam elektri- ja magnetväljast kui laengute ja magnetpooluste vastasmõju vahendajast, mis oli alternatiiviks Newtoni-Coulomb’i kaugmõju kontseptsioonile (vt. p. 8). Esialgset nähtust, kus üks vooluahel magnetvälja vahendusel mõjutas teist, nimetas Faraday „voltaelektriliseks induktsiooniks“. Selgus, et induktsioonivool suureneb, kui puusüdamik asendada raudsüdamikuga, ja eriti siis, kui mähised kerida kinnisele raudsüdamikule – toorile. Viimane seade oli transformaatori prototüübiks (vt. § 1.4).

Induktsioonivoolu õnnestus esile kutsuda ka tavaliste magnetite abil, seda nähtust nimetas Faraday „magnetoelektriliseks induktsiooniks“. Induktsiooniliselt mõjutatav juht – sekundaarmähis – pidi tema arvates olema erilises „elektrotoonilises“ (electrotonic) olekus.

Faraday katsed äratasid suurt huvi ja stimuleerisid uusi uurimusi. Peaaegu temaga samal ajal avastas aastal 1831 elektromagnetilise induktsiooni ka Ameerika füüsik, Albany akadeemia (kolledži ettevalmistuskooli) professor Joseph Henry (1797–1878), kes jäi küll hiljemaks oma tulemuste publitseerimisega. Juba sel ajal oli hästi tuntud tema täiustatud mitmekihilise isoleeritud mähisega hoburaudelektromagnet. 1831. a. konstrueeris Henry ka elektrimootori ja 1832. a., töötades siis juba Princetoni ülikoolis, avastas omainduktsiooni ja hiljem induktiivse takistuse vahelduvvoolule. 1838. a. alustas Henry kõrgemat järku induktsioonivoolude uurimist ja selgitas, et Leideni purgi tühjenemine on kiiresti sumbuv perioodiline protsess. Samale järeldusele jõudis 1847. a. energia jäävust uurides ka Helmholtz. Faraday küllaltki segastele formuleeringutele induktsioonivoolu suuna kohta andis 1833. a. selge ja lihtsa reegli vormi Emil Lenz: „Kui metalljuht liigub galvaanilise voolu või magneti lähedal, siis kutsutakse temas esile sellise suunaga galvaaniline vool, mis paneks sama paigalseisva juhi liikuma vastassuunas…“. Lenzi reegel osutus inertsiprintsiibi sügavaks üldistuseks, selle praktiliseks järelduseks oli elektrimootori ja -generaatori töörežiimide vahetatavus. Lenzi reegli alusel arendas Königsbergi (nüüd Kaliningrad) ülikooli professor, sealse matemaatilise füüsika koolkonna rajaja Franz Ernst Neumann (1798–1895) aastatel 1845–48 välja elektromagnetilise induktsiooni matemaatilise teooria. Neumann hakkas iseloomustama vooluringide induktiivset vastasmõju vastastikuse induktsiooni koefitsiendiga ja võttis magnetvälja kirjeldamisel kasutusele vektorpotentsiaali.

Elektromagnetiline induktsioon andis lisaks hõõrdumismasinale ja galvaani elemendile veel kolmanda elektrimasina – elektrigeneraatori ja -mootori. Siin algas märgatav tõus 1867. a., kui Werner Siemens asendas püsimagneti elektromagnetiga ja rakendas omainduktsiooni printsiipi (vt. § 1.3).