1833 jaanuaris ilmus Faraday elektriuuringute sarja kolmas töö, kus ta esitas oma argumente, põhjendamaks juba Volta formuleeritud elektri olemusliku ühtsuse ideed „Kõik elektri liigid, sõltumata nende allikast, on oma loomult identsed“. Nähtavasti sai siit alguse ka tema huvi elektrokeemiliste nähtuste vastu. Kui siiani arvati, et elektrolüüs esineb vaid vesilahuste korral, siis Faraday näitas, et elektrolüüsiks pole vesi oluline. Soolad, mis toatemperatuuril on tahked ega juhi elektrit (nt. kaaliumkloriid ja hõbekloriid), muutuvad sulanud olekus headeks elektrijuhtideks ning lagunevad voolu toimel. Nähtuse mehhanismi käsitlemisel loobus Faraday Grotthussi mudelist, mille kohaselt aine dissotsieerub elektrivoolu toimel (vt. p. 2). Ta väitis, et normaalses elektrolüüdis on aine juba dissotsieerunud ja elektroodidele rakendatud pinge mõjul hakkavad erimärgilised ioonid liikuma üksteisele vastupidistes suundades. Faradaylt pärinevad terminid elektrood, elektrolüüt, elektrolüüs, ioon, aga ka katood, anood ja katioon, anioon, vastavalt sellele, kummale elektroodile ioonid sadestuvad.
Loonud elektrolüüsi adekvaatse mudeli, jõudis Faraday veendumusele, et elektrolüüsil eraldunud aine hulk on alati võrdeline elektrolüüti läbinud elektrihulgaga (laenguga), sõltumata elektroodide kujust ja ainest ning elektrolüüdi kontsentratsioonist. Kuna „laguprodukte võib koguda väga täpselt, siis annab see hea ja väärtusliku võimaluse elektrihulga mõõtmiseks“. Sellist laengumõõtjat nimetas ta esialgu „voltaelektromeetriks“, seejärel lühemalt „voltameetriks“. Faraday pakkus välja ka praktilise laenguühiku – laengu, mis lagundab sajandiku ühest kuuptollist veest. Harilikult ei mõõtnud ta mitte lagundatud elektrolüüdi hulka, vaid elektroodil eraldunud gaasi (vesiniku või hapniku) ruumala. Lahendanud nii laengu mõõtmise probleemi, formuleeris ta omanimelised elektrolüüsi seadused: elektroodil eraldunud aine mass m on võrdeline elektrolüüti läbinud laenguga Q ja aine elektrokeemilise ekvivalendiga k,s.o. m = kIt = kQ, kus k = M/nF (M – molekulmass, n – elektrolüüsi üksikaktis osalevate elektronide arv). Faraday elektrolüüsi seadused tõid füüsikasse uue konstandi – Faraday arvu F, mis viitas otseselt elektri atomismile. Meenutagem, et F on laeng, mille mõjul eraldub elektroodil üks mool elementaarlaengut kandvaid osakesi, s.t. F = NA e, kus NA on Avogadro arv ja e – elementaarlaeng. Faraday kirjutas: „Ekvivalentsed on kehade sellised massid, mis sisaldavad võrdsel hulgal elektrit. Teisiti, kui võtta aluseks atomistlik teooria ja selle järeldused, siis aatomid, mis on ekvivalentsed oma keemiliselt toimelt, sisaldavad võrdses koguses nendega seotud elektrit.“ Ja edasi: „Aine aatomid on mingil viisil varustatud või seotud elektriliste jõududega ja neis jõududes võib peituda aatomite kõige tähtsamate omaduste, nende hulgas ka keemiliste muutuste põhjus.“
Faraday elektrokeemilised tööd andsid uue tõuke sellealastele uurimustele. John Frederic Daniell (1790–1845), valmistudes loengutel demonstreerima Faraday avastust, tuli mõttele, et galvaani elemendi elektromotoorne jõud väheneb vesiniku kogunemise tõttu galvaani elemendi vaskplaadile. Otsingud vesinikumullikeste kõrvaldamiseks andsid 1836. a. esimese depolarisaatoriga stabiilse galvaani elemendi. Sellega algas stabiilsete elementide loomise buum: William Grove – 1839, Robert Bunsen – 1841, George Leclanché – 1867, Latimer Clark – 1873, Siegfried Czapski – 1884, viimased kaks olid omal ajal elektromotoorse jõu etalonideks, neist teine oli rohkem tuntud selle taasavastaja (1893) Edward Westoni nime järgi. Faraday töödega tuleb siduda ka 1838. a. Peterburis Moritz Hermann von Jacobi galvanoplastika leiutamine.