Tootmise kiire kontsentreerumine, mis algas 19. sajandi II poolel, muutis aktuaalseks energeetikaprobleemid. Kohaliku kütuse ja hüdroressursside ammendumisel neelasid üha suurema osa energeetilise kütuse hinnast transpordikulud. Tehaste suurenemine nõudis hoopis paindlikumat tehasesisest energiajaotust. Elektroenergeetika eelised selgusid juba 1880. aastatel, kuid esialgne lahendus oli kohmakas: elektri ülekandmiseks suurematele kaugustele kasutati kergesti üles ja alla transformeeritavat ühefaasilist vahelduvvoolu, tehnoloogiliste masinate käitamiseks aga alalisvoolu. Kolmefaasilise voolu evitamine 1890. aastatel pakkus elektrienergia ülekande ja jaotamise probleemile ühtse ja otstarbeka lahenduse.

Soojusjõujaamades hakati aurumasinate asemel kasutama jõuallikana hoopis võimsamaid ja ökonoomsemaid auruturbiine. Esimene kahe 1000 hj (u. 750 kW) auruturbiiniga elektrijaam lasti käiku 1899. a. Saksamaal Elberfeldis, 1 kWh elektrienergia tootmiseks kulus seal 12 kg auru. Tosin aastat hiljem ehitati turbiine võimsusega 12 000 kW ja kulutati 1 kWh energia tootmiseks vaid 5 kg auru. Norra insener Jens William Ægidius Elling (1861–1949) ehitas 1903. a. esimese gaasiturbiinseadme ja 1906. a. ühendas selle elektrigeneraatoriga. Auruturbiine hakati kasutama jõuallikana ka laevadel, kõigepealt sõjalaevadel ja seejärel reisilaevadel. Üks esimesi töötas 1912. a. hukkunud reisilaeval „Titanic“.

1901. a. ehitati USA-s esimene kolmefaasiline kõrgepingeliin pingele 40 kV, pikkusega 104 km. 1910–12 ehitati USA-s ja Saksamaal juba liine pingele 100 kV. 1898–1908 kasvas Saksamaal elektrijaamade võimsus 800 kW-lt 150 000 kW-ni. Hakati kasutama elektrijaamade rööplülitust – tekkisid energiasüsteemid.

Transpordis algas elektrienergia kasutamine juba 19. sajandi lõpukümnenditel: 1881. a. avati Berliinis trammiliiklus, 1897. a. Bostonis kiirtramm, 1890. a. elektrifitseeriti Londoni linnaraudtee (rajatud 1860–63) ja New Yorgi linnaraudtee (rajatud 1868). 1890. a. avati Hill City’s (Lõuna-Dakota, USA) esimene trollibussiliin. 20. sajandil kiirenes see protsess tänu alaldamistehnoloogia täiustamisele, 1902. a. leiutas ameeriklane Peter Cooper Hewitt (1861–1921) elavhõbealaldi. Koos linnatranspordiga hakati elektrifitseerima ka linnalähedasi raudteeliine ja seejärel üksikuid suure liiklustihedusega magistraalraudteid. Laevadel ja raudteel kasutati laialdaselt elektrilist ülekannet diiselmootorilt elektrigeneraatori ja -mootori kaudu ajamile.

Esimene telefoni automaatjaam võeti kasutusele 1900. a. New Bedfordis (Massachusetts, USA). G. Marconi rakendas raadiosides resonantshäälestust, saavutades nii vastuvõtul suurema tundlikkuse. 1899. a. lõi ta raadioside Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning 12. detsembril 1901 üle Atlandi ookeani, kasutades saatjat võimsusega 15 kW ja lisaks keerukat antenni. 1903. a. hakkas Londoni ajaleht „Times“ avaldama raadiotelegraafilisi teateid Ameerikast. 1904. a. leiutas Inglise füüsik Sir John Ambrose Fleming (1849–1945) kahe elektroodiga elekronlambi – dioodi, 1906. a. K. F. Braun (vt. VII § 7.6) kristalldetektori ja Lee De Forest (1873–1961) elektronvõimenduslambi – trioodi. 1918. a. leiutas Edwin Howard Armstrong (1890–1954) superheterodüünvastuvõtja. Regulaarsed ringhäälingusaated algasid USA-s aastal 1921, Nõukogude Liidus, Prantsusmaal ja Suurbritannias 1922, Saksamaal 1923, Itaalias 1924 ja Eestis 1927. Esialgu kasutati lainepikkusi 800–2000 m (pikklaine) või 200–600 m (kesklaine). G. Marconi ja K. Braun said 1909. a. Nobeli füüsikaauhinna tööde eest raadiotehnika alal.

Aurumasin (vedur, aurulaev) kaotas 20. sajandi esimesel kümnendil senise juhtrolli transpordis. Rahuldamaks suurenevat nõudlust autode järele, algas nende masstootmine. Henry Ford (1863–1947) asutas kuulsa „Ford Motor Company“ ja hakkas seal juurutama vooltootmist, märtsis 1913 käivitati esimene konveier magneetode valmistamiseks ja 7. oktoobril 1913 algas autode monteerimine konveieril. 1910. a. valmistati Prantsusmaal 38 000, Inglismaal 34 000 ja Saksamaal 10 000 autot, aasta lõpuks olid „Ford’i“ tehased tootnud miljon autot.

Saksa kindral, krahv Ferdinand Adolf Heinrich August von Zeppelin (1838–1917) asutas 1898. a. õhusõiduühingu, mille toetusel ehitas 1900. a. esimese jäiga sõrestikuga ja bensiinimootoriga õhulaeva, tsepeliini (esmalend 2.VII 1900), pikkus 128 m, gaasimahutavus 11 327 m3, jõuseadmeks oli kaks sisepõlemismootorit. Aastast 1910 hakati tsepeliine kasutama reisilennuliinidel. Lennunduse edenedes kaotasid kohmakad õhust kergemad õhulaevad mõnekümne aasta pärast oma tähtsuse. Siiski sooritati 15.VIII – 4.IX 1929 õhulaeval „Graf Zeppelin“ vahemaandumistega ümbermaailmalend, õhus oldi 21 päeva ja 5,5 tundi, läbiti 34 200 km.

17. detsembril 1903 sooritasid Põhja-Carolinas (USA) vennad Wilbur (1867–1912) ja Orville (1871–1948) Wright kordamööda esimesed lennud 12 hj mootoriga varustatud plaaneril. Need lennud ulatusid vaid mõnekümne meetrini. 1908. a. tegi Prantsuse lendur-konstruktor Louis Charles Joseph Blériot (1872–1936) juba 14-kilomeetrise lennu ja 1909. a. ületas La Manche’i väina. 1918–19 ületati mõlemas suunas Atlandi ookean. 1913. a. sooritas Vene lendur Pjotr Nesterov (Петр Николаевич Нестеров, 1887–1914) esimesena surmasõlme, 1913–14 ehitati Venemaal esimesed mitmemootorilised lennukid. 1916. a. valmis Hugo Junkersi (1859–1935) konstrueeritud esimene täismetalllennuk. Lennukite ehitamine muutus iseseisvaks tööstusharuks I maailmasõja ajal; pärast sõja lõppu arenes kiiresti tsiviillennundus ja avati esimesed regulaarsed lennuliinid.

Vennad Auguste ja Louis Lumière (vt. VII § 1.5) olid leiutanud 1895. a. kinematograafia ja juba aastal 1900 algas kinofilmide kommertstootmine, seejärel ehitati esimesed spetsiaalsed kinosaalid. 1908. a. avati Tallinnas ja Tartus esimesed paikkinod. Pildi ja heli üheaegse jäädvustamise ja demonstreerimiseni jõuti alles 20. aastate keskel.