Madame Curie, nagu teda tundis teaduskogukond, Marie Skłodowska-Curie, nagu ta ise oma nime kirjutas, oli Poola teadlane, kes töötas põhiliselt Prantsusmaal.

Maria Salomea Skłodowska oli pärit Varssavist, mis kuulus sellel ajal Vene impeeriumi alade hulka. Õpetajate pere, kus Maria oli noorim laps, elas poliitilistel ja majanduslikel põhjustel üsna keerulistes tingimustes. Maria lõpetas siiski gümnaasiumi kuldmedaliga, töötas koduõpetajana, õppis ise raamatute ja kirjavahetuse abil, osales põrandaaluse rahvusliku ülikooli õppetöös ja katsetas keemialaboratooriumis. Poolas oli sel ajal naistele kõrgharidus peaaegu kättesaamatu ja teaduskraadini jõudmine täiesti välistatud. 1891. aastal sõitis Maria (Prantsusmaal Marie) vanema õe eeskujul ja toetusel Pariisi, kus ta kitsaste olude kiuste õppides ja õpetades jõudis kiiresti kahe teadusliku kraadini. Samal ajal kohtus ta Pierre Curie’ga. Neid lähendas ühine teadushuvi ja maailmavaateline kooskõla. Marie oli siiski kindel, et ta pöördub kodumaale tagasi. 1894. aastal sõitis ta Varssavisse, et kohtuda perega ja leida seal tööd. Pierre oli samuti valmis Poolasse sõitma, oli valmis isegi loobuma oma õppetööst Pariisis. Kahjuks ei olnud Poolas midagi muutunud, Krakowi ülikool keeldus naisteadlast tööle võtmast ja Marie pöördus Pierre’i kutsel Pariisi tagasi. 1895. aastal registreeriti nende ilmalik abielu ja neist sai üks maailmakuulsamaid teadusperekondi. Tuntud teadlaseks kasvas ka nende 1897. aastal sündinud tütar Irène.

Pierre ja Marie Curie ühised teadushuvid keskendusid kiirgusele. Sajandivahetuse eel avastatud röntgenikiired ja radioaktiivsus pakkusid huvi paljudele teadlastele ja avastusi tuli ridamisi. Tugeva rahvusvahelise konkurentsi tingimustes avaldasid Curie’d mitukümmend teaduslikku artiklit nii koos kui ka eraldi. Paljud avastused tehti erinevates ülikoolides ja instituutides praktiliselt samal ajal ja kiire avaldamine hakkas muutuma üha tähtsamaks. Curie’d õppisid omavalmistatud seadmetega radiatsiooni mõõtma ja saanud aru, et uraanimaakides sisaldub teisigi radioaktiivseid elemente, eraldasid kahe uue elemendi ühendid. Elemendid nimetati polooniumiks ja raadiumiks. Hiljem õnnestus saada ka puhast metallilist raadiumi. 1903. aasta Nobeli preemia jagati erakordse panuse eest radiatsiooninähtuse uurimisse Pierre Curie, Marie Curie ja Henri Becquereli vahel. Marie on esimene naine, kes Nobeli preemia sai. Tegelikult lisati Marie nimi nominatsioonile Pierre’i otsese nõudmise peale hiljem.

Kuigi rahvusvaheline tunnustus oli suur, ei olnud töö Pariisis kuigi lihtne. Curie’del puudus korralik laboratoorium ja kuigi Pariisi ülikool oli lubanud sisustada sobivad ruumid, ei toimunud mitme aasta jooksul midagi. Stockholmi Nobeli preemiat vastu võtma jõudsid nad alles 1905. aastal. Põhjuseks toodi töökohustused, aga tegelikult sai üha selgemaks, et mõlema teadlase, eriti Pierre’i tervis on väga halb. Preemiaraha võimaldas neil esimest korda laborisse abilist palgata. Vahepeal sündis teine tütar, Ève. Marie jagas end teadustöö ja kodumurede vahel. Muu hulgas õpetas ta lastele poola keelt, saatis ja viis neid oma kodumaale igal võimalusel. Pidevaks probleemiks kujunesid Prantsuse ühiskonnas valitsevad meeleolud, see et Marie Curie oli välismaalane ja naine. Kui Curie’d Londonis Kuninglikku ühingut külastasid, esines ainult Pierre, naise ettekanne oleks olnud liiga järsk traditsioonide murdmine.

1906. aastal hukkus Pierre liiklusõnnetuses. Marie võttis vastu Pierre’i jaoks loodud füüsika õppetooli ja sai Pariisi ülikooli esimeseks naisprofessoriks. Lõpuks õnnestus tal luua korralik laboratoorium. Enamgi, Pariisi ülikooli ja Pasteuri instituudi koostöös sündis kuulus Raadiumi instituut, nüüdseks Curie instituut. Ometi ei valitud Marie Curie’d Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks. Esimese naisena sai Prantsusmaal akadeemikuks üks tema doktorantidest alles 1962. aastal.

1911. aastal sai Marie Curie teise Nobeli preemia, seekord keemias, radioaktiivsete elementide avastamise ja nende ühendite ning omaduste uurimise eest. Isiklikus elus kujunes see aasta kohutavaks. Ajalehtede tormiliste süüdistuste hulka kuulusid juudi päritolule viitav neiupõlvenimi, Pierre’i teadussaavutuste enda nimele kirjutamine, romantilised suhted abielus kolleegiga, Prantsuse teadusmaine rikkumine jm. Paisuva ühiskondliku hüsteeria toel jõuti lausa isiklike rünnakuteni. Pärast Nobeli preemia vastuvõtmisel peetud kõnet ütles Marie tervis täiesti üles. Ta langes depressiooni ja viibis mõnda aega salastatud asukohaga haiglas. Veidi kosunud, veetis ta terve aasta Inglismaal hoolitseva sõbra juures, kes hoolega ajakirjanikke tõrjus. Laborisse ei pääsenud ta terve 1912. aasta jooksul. Samal ajal pakuti töökohta Varssavis, aga ta otsustas siiski pühenduda oma instituudile Pariisis. Kahjuks ei kestnud see pühendumine kaua, puhkes Esimene maailmasõda ja instituudi töö katkes pea täielikult 1919. aastani.

Sõja algul saatis Curie tütred Inglismaale ja asus ise õppima anatoomiat, radioloogiat ja automehaanikat. Eesmärk oli luua mobiilsed sõjaoludesse sobivad radioloogiaseadmed. Ta aitas sõjaväearstidel ehitada umbes 20 mobiilset röntgenaparaati ja paigaldada välihaiglatesse 200 radioloogiaseadet. Sõja ajal ei tegelenud ta teadustööga, aga kirjutas oma kogemustest sõjaolukorra radioloogiat käsitleva raamatu.

Pärast sõja lõppu töötas ta oma instituudis. Kuigi kuulsus ja kutsed paljudest ülikoolidest üldiselt häirisid ja pahandasid teda, reisis ta päris palju. Ameerikas sai koos tütardega reisiv Madame Curie väga populaarseks. Teisel Ameerika sõidul õnnestus tal hankida raadiumi Poolas asutatava instituudi jaoks. Varssavi Raadiumi instituut avati 1932. aastal. Seda asus juhtima Marie õde Bronisława, seesama, kelle juurde Pariisi ta sõitis 1891. aastal.

Marie Curie suri 66. eluaastal kiirgusest põhjustatud haigustesse. Selleks ajaks teati ioniseerivate kiirguste mõjust organismidele juba päris palju, kahju tervisele oli sündinud pikkade aastate jooksul, kui põnev uurimisteema kaalus üles alles aimatavad ohud. Tänapäeva arusaamade järgi töötati röntgenseadmete ja radioaktiivsete ainetega väga hooletult. Tema laboripäevikud ja isiklikud esemed on praegugi sel määral radioaktiivsed, et neid hoitakse arhiivis pliikattega karpides ja võetakse välja kaitseriietust kandes.