Wolfgang Pauli (1900-1958)

Wolfgang Pauli (25.04.1900 – 14.12.1958) on sündinud Viinis juudi perekonnas, õppinud Müncheni ülikoolis. 19-aastaselt koostas ta põhjaliku ülevaate eri- ja üldrelatiivsusteooriast, mida Einstein ise kõrgelt hindas ja mis jäi aastateks parimaks sellekohaseks ülevaateks. Doktorikraadi kaitses 1922 Müncheni ülikoolis, seejärel töötas Göttingenis, Kopenhaagenis ja Hamburgis. 1928 pages ähvardava natsismiohu eest Šveitsi, kus sai Zürichi Tehnikaülikooli professoriks. II Maailmasõja aastail elas ja töötas USAs.

1925 püstitas printsiibi, mis sai hiljem tuntuks Pauli keeluprintsiibina, ühtlasi väites, et iga elektroni määratlemiseks aatomis on vaja neli kvantarvu (neljanda, spinni olemus ei olnud siis veel selge). Keeluprintsiip selgitas elektronide paigutuse eri aatomeis ning elementide perioodsusseaduse.

1945 sai ta selle eest Nobeli preemia. 1931 oletas ta, et radioaktiivainete beetalagunemisel peab tuumast peale elektroni lahkuma veel üks seisumassitu või ülikerge ja ülimalt läbitungiv osake. Hiljem arendas itaalia füüsik Enrico Fermi sellest oletusest beetalagunemise teooria, nimetades osakese neutriinoks (it k neutraalne pisiosake). Paulil on suuri teeneid kvantfüüsika väga mitmete valdkondade arendamisel.

Pauli oli tihti üsna järsk oma hinnanguis kolleegide töödele. Nt arendas USA füüsik Ralph Kronig ideed elektroni spinnist, kuid Pauli naeris tema töö lihtsalt välja ja see jäigi avaldamata. Spinni avastamise au said noored hollandlased Goudsmit ja Uhlenbeck.

Eksperimentaatorite hulgas liikus legend, et niipea kui Pauli laborisse astub, läheb käsilolev katse kohe luhta. Seda kutsuti isegi Pauli efektiks. Kõige drastilisem näide "Pauli efektist", koguni dokumenteeritud, olevat kohtav plahvatus, mis juhtus prof. J.Francki laboratooriumis Münchenis. Hiljem tehti kindlaks, et just plahvatuse ajal peatus Müncheni vaksalis kaheksaks minutiks rong, milles Pauli Zürichisse sõitis… Hoolimata järsult erinevaist elu- ja lõõgastumistavadest sai Pauli Münchenis õppides heaks sõbraks Werner Heisenbergiga. (Pauli eelistas aega veeta kohvikuis ja baarides, Heisenberg seevastu vabas õhus, eriti matkates.) Sõprusele andis hoobi natside võimuletulek, mis lõi kestva lõhe natse talunud sakslase Heisenbergi ja Pauli kui emigreerunud juudi vahele.

Pauli ülimat kriitilisust iseloomustavad hästi järgmised anekdoodid.

  • Kui Pauli suri ja taevasse jõudis, võimaldas Jumal talle kui auväärsele isikule, Nobeli laureaadile audientsi. Kui Vanataat Paulilt küsis, ons tal ka soove, mida tahaks esitada, vastas Pauli:"On küll. Ma tahaksin väga teada, miks peenstruktuuri konstant on võrdne just 0,00729735-ga." Vana astus tahvli juurde ja asus hoogsalt kriiti pritsides valemeid kirjutama. Esialgu jälgis Pauli heldinult, siis aga hakkas irooniliselt muigama ja ägedasti pead raputama.
  • Keegi kolleeg tõi Paulile tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks oma äsjalõpetatud artikli. Seda pisut vaadanud, ütles Pauli: "See ei ole õige. See ei ole isegi vale."