Selleks, et bensiinimootori kasutegur oleks kõrge, peaks küttesegu enne süütamist tugevasti kokku suruma. Sellel kokkusurumisel on aga piir, sest kiiresti kokkusurutud õhu ja bensiini segu kuumeneb ja võib enneaegselt süttida. Diiselmootoris on seda välditud ning silindrisse tõmmatakse ja surutakse kokku vaid õhk (joonisel protsess ). Alles siis hakatakse silindrisse pihustama diiselkütust, mis kuumas õhus süttib () ja teeb paisudes tööd (). Sellises mootoris on kütuse põlemine ühtlasem (kütus ei sütti plahvatusega) ja kasutegur on kõrgema rõhu tõttu parem. Joonisel on toodud diiselmootori tsükkel -teljestikus.
Neljataktilise sisepõlemismootori patenteeris 1860. aastal saksa leidur Christian Reithmann. Nicolaus August Otto asutas aastal 1864 esimese mootoritehase ja aastal 1876 ehitas -taktilise gaasil või piiritusel töötava mootori. Aastatel 1885–1886 ehitas ja patenteeris Carl Benz kolmerattalise auto, millel olid kõik tänapäevase auto põhiosad: neljataktiline mootor, väntvõll, elektrisüüde ja vesijahutus. Kütuseks oli toorbensiin – ligroiin, mida sai tol ajal osta apteegist. Henry Fordi konveiertootmisest alates on neljataktilise töötsükliga bensiinimootoriga autod siiani massilises kasutuses. Kõrvaloleval pildil on maailma esimene autode reklaamprospekt.