Elektrienergia kasutuselevõtt Eestis toimus samal ajal kui mujal arenenud riikides, 19. sajandi viimastel kümnenditel. Aastal 1882 seati Narva Kreenholmis ja Tallinna Wiegandi tehases ruumide valgustamiseks üles generaatorid. Tootmise tarbeks alustasid 1893. aastal Kunda tsemenditehases tööd kaks generaatorit koguvõimsusega . Kõik eelpoolnimetatud jaamad töötasid auru jõul ja andsid alalisvoolu. Esimene vahelduvvoolugeneraator võimsusega paigutati aastal 1899 Tallinna Dvigateli tehasesse. Müügiks hakati elektrit tootma Pärnus, kus 1907. aastal alustas tööd võimsusega elektrijaam. Elektriga valgustati tänavaid ja puhkeasutusi.
Esimese ülekandeliini projekteeris ja ehitas diplomeeritud insener Kotri Hangelaid (Gottfried Hacker). See kulges Aru turbarabas asuvast elektrijaamast Rakvereni ja valmis 1918. aastal. Kõrgepingeliinide ehitamine ja elektri tootmine hoogustusid pärast 1923. aastat, kui hakkasid voolu andma Ellamaa () ja Ulila () turbaküttel jaamad. Aastal 1924 oli generaatorite koguvõimsus Eestis . 1940. aastal toodeti elaniku kohta elektrienergiat. 1950ndate lõpuks oli Eesti jaamade elektriline koguvõimsus . 1959. aastal valmis Narvas põlevkiviküttel Balti Soojuselektrijaam, mis saavutas täisvõimsuse 1966. aastal. Aastal 1973 läks käiku Eesti Elektrijaam võimsusega . Energiat toodeti rohkem kui Eestis tarbiti ning 1960. aastal ehitati kõrgepingeliinid Leningradi ja Riiga. 1962. aastal formeerus lõplikult ringliin Narva-Tartu- Viljandi-Pärnu-Tallinn-Narva, mis tagas stabiilsema varustamise elektriga. 1960ndate alguses jõudis elekter massiliselt ka maakodudesse. Aastatel 2006 ja 2014 lasti käiku kaks merekaablit Estlink Eesti ja Soome vahel, mis võimaldavad elektrienergia mõlemasuunalist liikumist. Nendes kasutatakse elektrienergia kõrgepingelise alalisvooluna edastamise süsteemi sest merekaabli vahelduvvoolu kaod oleksid eriti suured. Nimetatud kaablid on suurendanud Eesti energia- julgeolekut.