Varsti pärast kvantmehaanika aluste formuleerimist ilmusid ka esimesed üldistavad monograafiad ja õpikud. Esimeseks võib pidada raamatuks koondatud E. Schrödingeri nelja artikli väljaannet „Abhandlungen zur Wellenmechanik“ („Käsitlusi lainemehaanikast“), mis ilmus 1927. a. (2. trükk 1928). Samal aastal (1927) ilmus Oxfordi ülikooli väljaandel „Wave mechanics: an introductory sketch“ („Lainemehaanika: sissejuhatav visand“), autoriks Henry Francis Biggs (?–1934). 1928. a. ilmus kolm raamatut: L. de Broglie, „La mécanique ondulatoire“ („Lainemehaanika“); Arthur Erich Haas „Materienwellen und Quantenmechanik“ („Mateerialained ja kvantmehaanika“); George Birtwistle (1877–1929), „The new quantum mechanics“ („Uus kvantmehaanika“).
1929. a. ilmus A. Sommerfeldi kuulsa monogaafia „Atombau und Spektrallinien“ (1919) viimane köide „Wellenmechanischer Ergänzungband“ („Täiendusköide lainemehaanikast“). Laialt levisid ka teised saksakeelsed raamatud: Jakov Frenkel (Яков Ильич Френкель, 1894–1952), „Einführung in die Wellenmechanik“ („Sissejuhatus lainemehaanikasse“) (1929); Karl Kelchner Darrow (1891–1982), „Elementare Einführung in die Wellenmechanik“ („Üldine sissejuhatus lainemehaanikasse“) (1929, tõlge inglise keelest); M. Born ja P. Jordan, „Elementare Quantenmechanik“ („Kvantmehaanika põhitõed“) (1930).
1930. a. ilmusid Chicago ülikoolis peetud loengute (1929) põhjal koostatud klassikalised käsitlused: P. Diraci „The principles of quantum mechanics“ („Kvantmehaanika alused“) ja W. Heisenbergi „Die physikalischen Prinzipien der Quantentheorie“ („Kvantteooria füüsikalised alused“), aga ka „An Outline of Wave Mechanics“ („Lainemehaanika peajooned“), autoriks Nevill Francis Mott (1905–96). 1933. a. ilmus käsiraamatu „Handbuch der Physik“ 24. köitena W. Pauli monogaafia „Die allgemeinen Prinzipien der Wellenmechanik“ („Lainemehaanika üldised alused“).
Esimeseks venekeelseks raamatuks oli V. Focki „Ηачала квантовой механики“ („Kvantmehaanika alused“) (1932).
Relatiivsusteooria temaatika tõid Eestisse põhiliselt geomeetriale pühendunud matemaatikud (vt. IX § 2.3). Loomulikult pakkus ruumi ja ajaga seonduv laiemat tunnetuslikku huvi. Sajandivahetusel füüsikaavalikkust vaevanud maailmaeetri fenomen vajus relatiivsusteooria loomisega märkamatult olematusse. Kvantmehaanika juurde viis konkreetsete, eeskätt spektrite süstematiseerimisega seotud füüsikaprobleemide uurimine ja nendega tegeles esialgu üsna piiratud hulk füüsikuid.
Tartu Ülikooli esimene eestlasest füüsikaprofessor, sama ülikooli kasvandik (1895) Johan Vilip (1870–1942) hindas oma avaloengul jaanuaris 1921 viimase veerandsajandi tähtsamateks füüsikasaavutusteks nii Plancki kiirgusteooria kui ka kvanthüpoteesile rajatud Bohri vesiniku aatomi teooria loomise. Kuid sellega kõik piirduski. Vilip töötas aastatel 1896–1920 Peterburis peamiselt seismoloogia valdkonnas, mida juhtis tuntud Vene füüsik, sealse seismoloogiateenistuse rajaja Boriss Golitsõn (Борис Борисович Голицын, 1862–1916). Viimane oli ühe aasta (1893) olnud füü-sikaprofessor ka Tartus. Vilip töötas kaua aega Golitsõni abilisena, saades lõpuks Pulkovo seismoloogiajaama juhatajaks. Tartus luges Vilip füüsika üldkursust ning hakkas juhtima tema enese täiustatud seismograafide valmistamist. Neid, tollal parimaid Golitsõni-Vilipi seismograafe telliti ja saadeti Tartust 22 seismoloogiajaamale üle kogu maailma.
Vilipi algatusel muudeti 1921. a. suvel füüsikaprofessuuri juurde kuulunud vakantne füüsikadotsentuur teoreetilise füüsika dotsentuuriks. Oma taotluses märkis Vilip, et just teoreetiline füüsika „praegu ennekuulmata kaugeleulatuvaid väljavaateid avab“. Esialgu jäi see kaunisõnaliseks lootuseks. Sügissemestril 1921 asus uuele kohale Harald Gottfried Perlitz (1889–1972), kes oli lõpetanud Peterburi ülikooli (1912) ja töötanud suvesemestril 1914 Münchenis Sommerfeldi juures. Perlitz osutus võimekaks eksperimentaatoriks: ülikoolile muretseti korralik röntgeniaparaat ja alustati tol ajal veel aktuaalseid kristallide struktuuri uurimusi. 1932. a. kaitses Perlitz sel alal oma doktoritöö ja 1935. a. valiti ta teoreetilise ja tehnilise füüsika professoriks. Õppetöös piirdus ta vanade klassikaliste kursustega, tähelepanuta jäid nii relatiivsusteooria kui ka kvantmehaanika. Perlitzil õnnestus siirduda varasuvel 1940 viimase Tallinnast väljunud reisilaevaga Rootsi, tema tegevus Eestis oli sellega lõppenud. Ülikooli füüsikainstituudi raamatukokku jäi siiski kümmekond saksa- ja ingliskeelset kvantmehaanika õpikut, mis olid ostetud 1930. aastatel.
Ometi leidus üksikuid naaberalade uurijaid, kelle teaduslikud probleemid seondusid kvantmehaanikaga. Tõenäoliselt oli esimene füüsik-keemik Adolf Gustav Parts (1904–96). Ta oli lõpetanud 1925. a. Tartu ülikooli ja omandanud siin 1929. a. doktorikraadi. 1931–32 töötas ta Göttingeni ülikooli füüsikalise keemia instituudis, juhendajaks professor Arnold Eucken (1884–1950); sel ajal töötas samas ülikoolis ka Born oma kolleegide ja õpilastega. Parts mõõtis Göttingenis lihtsamate süsivesikute moolsoojusi eri temperatuuridel. Juba sajandi alguses oli teada, et ka toatemperatuuril tuleb arvestada energia osalist jaotumust väiksemate sagedustega omavõnkumistele. Katsetulemuste teoreetilisel tõlgendamisel oli aluseks harmoonilise ostsillaatori diskreetne energiaspekter (vt. § 1, valem (5a)). Nullenerga ½hν moolsoojuses mõju ei avalda ja tegelikult võinuks piirduda Einsteini lihtsama käsitlusega (vt. VIII § 3.4). 1932. a. ilmunud Euckeni ja Partsi ühisartiklis märgiti, et arendatud teooria on heas kooskõlas katseandmetega. Järgmisel aastal (1933) töötas Parts Madridis sealse ülikooli füüsika ja keemia instituudis. Seal avaldas ta uurimuse süsihappegaasi (CO2) murdumisnäitaja sõltuvuse kohta valguse lainepikkusest infrapunases spektrialas, kaasautoriks matemaatik Arnold Tudeberg (a.-st 1936 Humal) (1908–87). Teoreetiline analüüs taandus molekuli võnkliikumisest tingitud ajas muutuva dipoolmomendi ruudu keskväärtuse arvutamisele. Hea kooskõla mõõtmistulemustega saadi eeldusel, et võnkumist kirjeldava harmoonilise ostsillaatori energia on võrdeline kvantarvuga (n + ½) (vt. § 1, valem (5a)). Uurimus ilmus Madridis hispaaniakeelsena. A. Parts avaldas 1932. a. ja 1937. a. väljaandes „Keemia Teated“ oma tulemuste põhjal esimesed kaks eestikeelset kvantmehaanika temaatikaga seotud lühikest artiklit. Esimeses, „Gaaside erisoojuste arvutamisest“, jäi nähtuse füüsikaline olemus avamata. Teine artikkel „Aatomite vahelistest võnkumistest põhjustatud dipoolmomentidest“ andis probleemist üldistavama käsitluse.
1936. a. kutsuti Parts Tallinna tehnikaülikooli füüsikalise keemia professoriks. Õppeülesande korras luges ta 1936–38 Tartu ülikoolis loengukursusi „Aatomid ja molekulid“ ning „Polaarsed molekulid“, milles võis lühidalt esitada ka kvantmehaanika alusideid. Esimese kvantmehaanika kursuse luges Parts Tallinna tehnikaülikoolis 1941/42. õppeaastal. 1943. a. siirdus ta Soome kaudu Rootsi ja 1951. a. sealt Austraaliasse.
19. sajandi teisel poolel hakati astronoomias visuaalsete vaatluste kõrval rakendama fotograafia ja spektroskoopia meetodeid ning huvituti astronoomiliste objektide ehitusest ja neis toimuvatest füüsikalistest protsessidest – hakkas arenema astrofüüsika. Tartus oli selle suuna pioneeriks Ernst Julius Öpik (1893–1985). Ta oli 1916. a. lõpetanud Moskva ülikooli ja 1921. a. asunud tööle Tartu tähetorni. Siin luges ta aeg-ajalt astrofüüsika kursust ja korraldas regulaarseid seminare, mis eeldasid kuulajatelt tihti ülikoolis pakutavatest suuremaid teadmisi uuema füüsika kohta.
Töö Harvardi observatooriumis 1930–34 süvendas tema veendunust, et astrofüüsika rajaneb rohkem teoreetilisel füüsikal kui klassikalisel astronoomial, pidades silmas nii moodsat aatomi- ja kvantfüüsikat kui ka relatiivsusteooriat. Öpiku kompetentsus kaasaegses teoreetilises füüsikas ilmneb tema uurimuses (1936) tähtede siseehituse, energiaallikate ning evolutsiooni kohta. Ta selgitas massidefektide analüüsile toetudes, et Päikese tüüpi tähtede energiaallikaks saavad olla ainult termotuumaprotsessid, mille tulemusel neli vesinikutuuma ühinevad heeliumituumaks. Konkreetseid tuumaprotsesse kirjeldasid 1938. a. Hans Albrecht Bethe (1906–2005) ja Carl Friedrich von Weizsäcker (1912–2007). Ei ole teada, et Öpik oleks oma seminaril või loengutel käsitlenud kvantmehaanika probleeme. Aksel Kipper (1907–84), kes oli lõpetanud 1930. a. Tartu ülikooli ja asus koostama doktoritööd, meenutas, et Öpik oli tungivalt soovitanud kolleegidel põhjalikult tundma õppida kvantmehaanikat. Pärast doktoritöö valmimist 1938. a. hakkaski A. Kipper süvenema kvantmehaanikasse. 1940. a. alguses valmis uurimus „Nullpunktenergie als Quelle der Strahlung der weissen Zwerge“ („Nullpunktienergia kui valgete kääbuste energiaallikas“). Töö oli mõeldud loengupidamise õiguse (venia legendi) saamiseks teoreetilise füüsika ja astrofüüsika alal. See oli küllaltki julge katse rakendada kvantmehaanika ühte tulemust konkreetsele astronoomilisele objektile. Juunipöörde järel venia legendi kaotati, jaanuaris 1941 nimetati Kipper teoreetilise füüsika professori kohusetäitjaks ja kevadsemestril hakkas ta lugema mahukat kursust „Aatomifüüsika“.
Saksa okupatsiooni ajal alates 1941. a. juulist sai Kipperist taas tähetorni vanemassistent, eelmise töö põhjal sai ta loengupidamise (eradotsendi) õiguse ja talle vormistati kahel õppeaastal õppeülesanne teoreetilise füüsika kursuste lugemiseks. Neid loenguid üli-õpilaste vähesuse tõttu ei toimunud. Tema enese kinnitusel luges ta siiski paaril semestril termodünaamikat ja statistilist füüsikat (ka üksikuid lõike kvantstatistikast). Kuulajateks olid üksikud üliõpilased ja kolleegid. Samal ajal jätkas ta süstemaatiliselt kvantmehaanika-alaste artiklite uurimist. Ajakirjast „Zeitschrift für Physik“ leidis ta artiklid (1930–34) teist järku hajumisprotsessidest, autoriks Maria Goeppert-Mayer (1906–72). Kipper rakendas seda metoodikat vesiniku aatomile, käsitledes üleminekut mittestabiilsest olekust 2s½ põhiolekusse teist järku protsessina, s.t. protsessina, milles kiiratakse korraga kaks footonit. Ta arvutas nii ülemineku tõenäosuse kui ka vastava kiirguse energiajaotuse. Need andsid loomuliku seletuse pidevale raadiosageduslikule kiirgusele planetaarsete udukogude spektris. Uurimus, mida autor pidas oma kõige õnnestunumaks tööks, valmis 1943. a. alguses, kuid Saksa okupatsiooni tingimustes ei olnud võimalik seda avaldada. Kevadel 1944 tehti käsikirjast mitu ärakirja, ühe neist võttis hoiule E. Öpik, kes suve hakul evakueerus Saksamaale ja sealt hiljem Põhja-Iirimaale. 1951. a. avaldasid samalaadse uurimuse USA astrofüüsikud Lyman Strong Spitzer (1914–97) ja Jesse L. Greenstein (1909–2002). Tänu Öpiku autoriteedile kinnistus siiski Kipperi prioriteet. 1949–50 avaldas Kipper paar eesti- ja venekeelset lühikokkuvõtet, põhjalik venekeelne käsitlus ilmus 1952. a.
Füüsikaosakonna üliõpilastele hakkas professor Kipper kahesemestrilist kvantmehaanika kursust lugema 1948/49. õppeaastal. See kandis siis nimetust „Kvantide mehaanika“. Teaduslikus töös hakkasid kvantmehaanikaga põimuma uuemad kvantväljateooria ideed. 1949. a. kaitses kandidaadiväitekirja Kipperi esimene aspirant Paul Kard (1914–85), kes arvutas ruumi kvantimisest tingitud parandid (kahjuks üliväikesed) vesiniku aatomi energianivoodele. 1950. a. asusid tööle Kipperi kaks järgmist aspiranti ja paarikümneaastane mahajäämus kvantteoorias hakkas Tartus taanduma.