Põrketestid autode ohutuse hindamisel on ülimalt olulised. Aga veel olulisem on aru saada mõistliku kiirusega sõitmise vajalikkusest. Ärge laske end Newtoni I seadusest uinutada!

Esimene teadaolev inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetus toimus 1869. aastal Iirimaal. Amatöörteadlane Mary Ward (tuleb lisada, et tol ajal naisi ülikoolidesse õppima ei lubatud) sõitis koos oma abikaasaga leidurvendade Parsonsite ehitatud aurumootoriga liikuris. Tol ajal oli Suurbritannias autodele kehtestatud linnasisene kiirusepiirang 3,2 km/h ning linnast väljas 6,4 km/h. Tänapäeval uskumatuna näivast seadusest hoolimata kukkus Ward kurvi läbides liikurist välja, jäi selle rataste alla ning suri sündmuskohal. 19. sajandi lõpus hakati autode leviku, linnastumise ja sagenevate liiklusõnnetuste valguses kehtestama ulatuslikemaid liikluspiiranguid. 

Eesti linnades on kiirusepiirang 50 km/h. Ent eksimine on inimlik ning sellistel kiirustel ei pruugi liiklusseadused elusid päästa. Seetõttu on autode turvalisus muutunud üheks oluliseks müüginäitajaks. Kergem linnaauto kaalub tuhat kilo. Isegi piirkiirusest lugu pidav sõidukijuht liigub seega masinas, mille kineetiline energia on 1,33·10⁶ J. See on võrdne pea kilogrammi dünamiidi õhkamisega, mida pole vähe.

Pelgalt turvalisuse teooriast ja paberil lubadustest ei piisa. Kõik autod peavad enne turule jõudmist läbima ulatuslikud purustustestid, tulgu hoop ülevalt, alt, tagant, küljelt või eest. Testautodesse istutatakse ka mannekeenid, mis on varustatud liikumis-, kiirendus- ja jõuanduritega. Lisaks värvitakse mannekeenide jäsemed eri värvi, et oleks näha, mis keha osa kuhu autos põrkab.

Testimise eesmärk pole autosid pimedas teadmatuses purustada, vaid kontrollida nende turvalisuse astet. Näiteks ehitatakse autode esiosad meelega "pehmed", et kokkupõrke energia muunduks elastseks deformatsiooniks ning jõuaks võimalikult vähe reisjani. Pelgalt suurest kiirendusest piisab, et murda kael. Kehale mõjuva kiirenduse vähendamine on oluline. Seda ülesannet täidab ka turvavöö, mis ei lukustu kaasaegses autos kokkupõrkel täielikult, vaid pidurdab keha liikumist. Lõplikku lööki pehmendab õhkpadi, mis pole vaid roolis, vaid ka kaasreisja ees kindalaekas, uste külgedes ning peatugedes.

Parim õnnetus on ära jäänud õnnetus. Liiklusseadus on teadjate inimeste poolt välja mõeldud reeglistik, mille eesmärk on päästa elusid. Seega tuleb sellest kinni pidada ja aeg-ajalt meenutada Mary Wardi ohvri tähenduslikkust.