Standardmudelisse on tarvis lisada veel vähemalt üks osake, nn. Higgsi boson (keerulisemates teooriates võib neid olla mitu), mille abil saaks teoreetiliselt põhjendada, miks ei ole kõik vahebosonid ilma paigalolekumassita nagu footon. Nagu juba öeldud (vt. § 3.3), täiendas Peter Higgs 1964. a. Salami- Weinbergi teooriat, lisades sinna sobivate omadustega skalaarse (spinniga 0) bosoni, mis tekitas vahebosonitele massiliikmed Higgsi mehhanismi kaudu. Analoogiline mehhanism on rakendatav ka kvantkromodünaamikas. Tuleb aga märkida, et samal, 1964. aastal ilmus veel kaks artiklit, kus arendati Higgsi omaga sarnast teooriat, autoriteks Belgia teoreetikud Robert Brout (1928–2011) ja François Englert (*1932) ning Ameerika füüsikud Gerald Stanford Guralnik (*1936), Carl Richard Hagen (*1937) ja inglane Thomas Walter Bannerman Kibble (*1932).

Higgsi bosonit püüti sellest ajast alates ka katseliselt avastada, kuid ükski eksperiment ei andnud soovitud tulemust, hoolimata suurtest aja- ja rahakuludest. Higgsi boson oli üheks eesmärgiks ka CERNi suurpõrguti LHC ehitamisel ja tundub, et siin on lõpuks sihile jõutud. Uue bosoni leidmine, mille mass on umbes 126 GeV ja mis võiks sobida Higgsi bosoni rolli, kuulutati CERNis toimunud seminaril ettevaatlikult välja 4. juulil 2012. Seminari veebiülekannet sai näha kõikjal üle maailma, ka Eestis. Kas leitu on tõepoolest kaua otsitud Higgsi boson (või üks neist), seda peavad näitama edasised uuringud, mis annavad tema omaduste kohta täpsemat teavet.

Siiski suurendasid juba saadud katsetulemused teooria usaldusväärsust sedavõrd, et 2013. a. Nobeli füüsikaauhinna said Peter Higgs ja François Englert.