Tartu Ülikooli kauaaegne rektor, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, füüsik Feodor Klement on läbi aegade kõige kauem - 1951-1970 - ülikooli rektori ametis olnud mees.

Klementi juhtimisel suutis sõjast räsitud ülikool taastuda teadusasutusena, ka püüdis ta hea seista õppe- ja teadustöö tiheda põimumise eest.

Kuid tema suurimaks teeneks Eesti teaduse ees tuleb lugeda Tartu tahkisefüüsika koolkonna rajamist. See sai alguse pool sajandit tagasi tema asutatud luminestsentsilaboratooriumist tollases TA Füüsika ja Astronoomia Instituudis.

Tihedasse koostöösse laboriga haarati ülikooli füüsikud. Tänane TÜ füüsikainstituut on suurel määral tollal alustatud tööde jätkaja ja edasiarendaja, praegu niihästi Euroopa Komisjoni kui ka Eesti teaduse tippkeskusena.

Praeguseks on instituudil muidugi ka mitmeid sootuks uusi võrseid, kuid vaevalt needki pungunuks, kui polnuks Klementi poolsajandi eest istutatud puu tugevat tüve. Ka paljude ülikooli füüsikaosakonna teadlaste töö juured ulatuvad tagasi tema aegadesse.

Füüsikainstituudist on tuule tiibadesse saanud mitmedki praegused füüsikaprofessorid, kes jätkavad siin oma teadustööd, paljud noorfüüsikud teevad siin oma esimesi samme teaduses.

Feodor Klementi vanaisa ja kaks vanaonu olid Virumaal rahvavalgustajad-külakoolmeistrid. Isa Dietrich proovis Narvas elatist teenida sadulsepana, kuid suure pere toitmiseks jäid selle ameti tulud kasinaks.

Puudus sundis õnne katsuma keisririigi pealinnas Peterburis, kus Dietrich Klementist sai Putilovi vabriku tööline. Seal sündiski 30. mail 1903 pere seitsmes poeg Theodor, kellest vene keelepruugis sai Fjodor.

Varakult ilmnes poisi huvi keemia, matemaatika ja füüsika vastu, millega tegelemise käigus tekkis kodulaboratoorium. 1918 lõpetas noormees Petrogradis gümnaasiumi ja astus seejärel vanaisa jälgedesse, asudes tööle kooliõpetajana.

Kümmekond järgnevat aastat pühendus Klement mitmesugustes ametites haridustööle, kuid teadusjanu jäi. Ja 1929. aastal, juba noore pereisana, sai temast Leningradi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna üliõpilane.

Üliõpilaspõlves algas ka teaduslik looming: akadeemik Aleksandr Terenini laboratooriumis valmis töö, mis pani aluse õhukeste kilede (sublimaatfosfooride) luminestsentshelenduse uurimisele. Nende ultraviolettmikroskoopias jm rakendust leidnud objektide uurimine saigi üheks tema teadustöö põhisuunaks, ka sõjaajal kaitstud kandidaaditöö teemaks.

Pärast ülikooli lõpetamist 1934. a töötas Klement ligi kakskümmend aastat Leningradi ülikooli füüsika teadusliku uurimise instituudis, rajades seal luminestsentsilaboratooriumi. Samas laboris alustas tööd ja promoveerus Klementi silmapaistvaim õpilane, praegune Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Tsheslav Lushtshik.

1951 suunati Feodor Klement Tartu ülikooli rektoriks. Tartus kujunesid tema käe all tunnustatud tahkisefüüsikuteks Karl-Samuel Rebane ja Jaak Kirs.

1970. aastal jäi rektor Klement pensionile ja 28. juunil 1973 viis surm ta meie keskelt.

Feodor Klementi suhtumist ülikooli ja teadusse iseloomustavad kõige paremini ta sõnad: «Vabariigi auväärseimas hoones olen alati tundnud varjuvat seletamatut võimu ja võlu, mis on kandunud epohhist epohhi.

See toimub seni, kuni Tartu ühe lummavaima maja seinte vahel jätkub intellekti vaba areng, teaduse ideaalide lakkamatu idanemine ja teostamine.»

Mälestuskilde

Roald Klement
Poeg

Mäletan isa ajast, kui olin nelja-viieaastane. Elasime Leningradis suures kommunaalkorteris. Seal oli kaheksa peret, kõik ühe köögi peal - see pole ka tänapäeval Peterburis haruldus.

Isa oli pikka kasvu mees, 196 cm. Mulle tundus ta hiiglasena. Et tal käest kinni võtta, tuli mul oma käsi peast kõrgemale küünitada.

Sõjajärgsetel aastatel tekkisid isal kontaktid Tartu füüsikutega. Siis hakkas ta mulle õpetama eesti keelt. Selgeks ma seda ei saanud, aga see näitas, et tal oli kindel kavatsus siduda oma elu Eestiga.

Kui ma 20-aastasena armeesse läksin, jäi mu represseeritud sakslannast naine maha õnnistatud olukorras, üksi ja rahata. Isa ütles: «Teeni rahulikult, Elin elab seni meiega.»

Viiekümnendail, veel Stalini eluajal, nõudis see samm suurt mehisust, sest represseeritud peredest pärit lapsed olid põlatud, keegi ei tahtnud nendega tegemist teha.

Viktor Palm
Kolleeg

Esimest korda nägin Feodor Klementit Leningradi raudteejaamas, ta oli siis just Tartusse rektoriks tulemas. Minu sõber, praegune akadeemik Karl Rebane läks teda saatma ja mina läksin kaasa. Mõtlesin, et kui ennast natuke läigitan, õnnestub ehk Tartu ülikooli tööle saada.

Kui mina aasta hiljem Tartusse tulin, oli siin üks teadusprorektor, kes tahtis ülikooli vanast professuurist puhtaks lüüa. Klement aga ei lasknud kedagi ainult vanuse või poliitika pärast vallandada. Ta seisis üldse kõigi inimeste eest, kes tahtsid teadusega tegelda, ja tundis lausa patoloogilist huvi selle vastu, et luua neile parimad töötingimused.

Alpinismis on mõiste firn - jää, mis ulatub üle järsu kaljuseina ja mille all on tühjus. Nooremad mehed, mina sealhulgas, tikkusid üsna poliitilis-ideoloogilise firni serval kõndima. Klement tegi kõik selleks, et mitte lasta meil sealt alla kukkuda.

Sellega oli tal ikka palju võimlemist, asja tuli peenelt ajada. Olnuks ta partei järelevalvaja, kasutanuks ta teisi meetodeid.

Kommunistide seas - nagu ka praeguste poliitikute seas - oli igasuguseid inimesi, sealhulgas karjeriste, kes püüdsid kõiki teelt eest lükata. Klement ei kuritarvitanud oma positsiooni, ta ei lähtunud isiklikest huvidest.

Irene Tüür
Rektori sekretär 1959–1969

Rektor Klement oli väga sihikindel, täpne ja korrektne mees, temaga oli väga meeldiv töötada. Kui ta midagi ütles, siis üksainus kord.

Ta oli ka küllaltki kokkuhoidlik, kas või paberiga. Kui keegi esitas näiteks komandeerimisavalduse liiga esinduslikul paberil, siis tegi ta märkuse. Tema poolest oleks riik võinud küll väga rikkaks minna.

Eks vahel ütles rektor teravalt ka. Ükskord olid nad haldusprorektor Viktor Simmiga pargis jalutades mingi nõupidamise kokku leppinud ja kui siis koosolekut polnud, tegi ta mulle väga kurja märkuse - aga mina ei teadnud ju midagi. Mõni päev läks mööda, siis tuli rektor küsima, kas ma soovin, et ta avalikult vabandaks. Ütlesin, et pole vaja.

Naistepäevaks tõi ta alati lilled ja tema Leningradist pärit abikaasa Olga saatis omaküpsetatud koogi.

Tsheslav Lushtshik
Klementi üliõpilane ja kolleeg

Klement tegutses raskel ajal - sõjajärgsed, Stalini diktatuuri aastad. Imepärasel viisil suutis ta aga ülalt tulevaid kahjulikke mõjusid leevendada ja on sellega ära teeninud väga paljude inimeste tänu.

Ta hoidis alles vana Peterburi professorite kaadri, kuigi neil kõigil olid väga ebasoodsad ankeedid. Ka andis ta teeotsa kätte paljudele noortele, kelles ta annet nägi.

Minulgi oli halb ankeet: poolakas, enda ja naise perekonnas mitmed represseeritud. Leningradis oli mulle näiteks tuumafüüsikas tee suletud.

Meie vanusevahe oli umbes 25 aastat, tavamõistes sõpradeks me ei saanud, aga ma austan teda väga, olen suhtunud temasse kui teaduslikku isasse.

Suhtlen ka Klementi perekonnaga. Eilegi (kolmapäeval - toim.) võtsime pojaga enda juures vastu Klementi lapsed ja lapselapsed. Kuus tundi meenutasime vanu aegu.

Klementil oli väga oluline roll selles, et Tartu ülikoolis valitses loominguline, uuele suunatud ja soe atmosfäär.

Henn Käämbre

Tartu Postimees, 29.05.2003