Karl Ernst von Baer oli maailmas tuntud loodusteadlane, kes õppis Tartu ülikoolis arstiks. Õpingute ajal oli ta kriitiline eestlaste hügieeni ja ravimeetodite suhtes. Hiljem aga hindas Baer saunas vihtlemist kõrgelt – see ergutab hästi vereringet. Üheks terviseparandamise viisiks luges ta ka rohket hapupiima joomist, mis tema arvates leevendas seedeprobleeme.

Enamuse oma elust tegutses Baer väljaspool Eestit. Arstiõpingute järel täiendas ta end meditsiini valdkonnas Saksamaal ja Austrias. Seejärel töötas Köningsbergi (praeguse Kaliningradi) Ülikoolis, kus uurides imetajate loote arengut, avastas 1827. a munaraku. Sellega rajas ta embrüoloogia – bioloogia haru, mis tegeleb loote uurimisega.

Baer huvitus geograafiast. St Peterburis Teaduste Akadeemias töötades osales Baer ekspeditsioonidel Siberisse ja Soome lahe rannikule. Ta leidis jääkriime Soome graniitsel pinnasel ja tõendeid, et rändrahnud paiknevad ümber sellepärast, et neid liigutab jää. Baer avastas ka sellise seaduspärasuse, et see, mismoodi jõevesi kallast kulutab, sõltub muuhulgas ka Maa pöörlemisest. Baer leidis, et igikelts asub sellistel aladel, kus aasta keskmine temperatuur jääb alla 0 °C.

1851.–1852. aastal uuris Baer esimese teadlasena Peipsi järve ja Läänemere rannikualade kalavarusid ja tema töö tulemusena koostati Venemaal 1859. a esimene looduskaitsemäärus.