Õhupüüdja

Püüame kilekotti õhku ja veendume, et sellesse tõepoolest jääb midagi.

Vahendid:

  1. Üks võileibade hoidmiseks mõeldud kilekott õpilase kohta
  2. Keskmise suurusega kilekott

Protseduur:

Õhupüüdja

1. Võta keskmise suurusega kilekott, ava selle suu ning küsi õpilastelt: Mis on kilekotis? (Oodatav vastus: mitte midagi).

2. Liiguta seejärel kilekotti kahe käega edasi tagasi (justkui püüdes mõnd putukat kotti püüda) ning sulge seejärel kiiresti kotisuu seda väänates.

3. Küsi õpilastelt: Mis nüüd kilekoti sees on?

4. Jaga võileivakotid õpilastele laiali ja lase neil oma koha peal õhku kotti püüda ilma sinna sisse puhumata.

Mis täitis kilekotte?
Kas me saame püüda õhku tooli alla või ukse taha?
Kas õhk on igal pool samasugune?
Kuidas veel kotti täita saaks?
Kas kilekotis olev materjal oleks sama, kui me sellesse puhuksime?
Kuidas teha nii, et kilekott püsiks ,,täis” olekus?
Mis juhtuks, kui väikest ,,täis” kilekotti teise käe labaga lüüa?

Selgitus Õhku leidub igal pool. Kilekott võib olla õhuga täidetud laua peal, laua all, ukse taga või igal pool mujal, kus on samasugune õhk. Kotti saab täita ka sellesse puhudes, kuid sellisel juhul täidaks kotti väljahingatav õhk, milles on rohkem süsinikdioksiidi (CO2) ja veeauru. Kui täidetud kilekotti kahelt poolt kätega kokku lüüa, puruneb see valju pauguga. Selle paugu põhjustab rebitud kilekotist välja purskuva õhu kiire paisumine. Selle nähtuse heaks näiteks on õhupalli purunemine.