1989. aasta filmi „Fat Man and Little Boy” üks kõige haaravamaid stseene ei ole Trinity katse meisterlik kujutamine. See on hoopis stseen, kus väljamõeldud füüsik Michael Merriman keerab vussi kriitilisuse katse ja saab selle käigus surmavalt kiiritada. Merrimani tegelaskujus on ühendatud kaks tõelist füüsikut, kelle surm tegi neist teistlaadi sõjaohvrid.
Kriitilisuse uuringud Los Alamose riiklikus laboratooriumis olid äärmiselt ohtlikud radioaktiivsete ainete tõttu, mida nende käigus käsitseti. Robert R. Wilson meenutas omaenese nappi surmast pääsemist, kui ta abistas kriitiliste agregaatide rühma kuuluvat füüsikut määramisel, millal saavutatakse kriitilisus, kui laduda järjest virna rikastatud uraanhüdriidi kuubikuid. Rühm ei kasutanud tavalisi keerukaid ohutusseadiseid, mida sel ajal tsüklotronide juures tarvitati. Selle asemel oli neil lihtne sisseseade, mis hõlmas puust lauda, ühte neutroniloendurit kriitilisuse jälgimiseks ja mitut rikastatud uraanhüdriidi kuubikut.
Wilson jälgis, kuidas füüsik hakkab uraanikuubikuid virna laduma, ja märkas siis ehmatusega, et neutroniloendur ei tööta, sest toitepingeallikas on läbi põlenud. Kui loendur jälle sisse lülitati, süttis selle märgutuli kohe. „Veel paar kuubikut ja virn oleks kriitilisuse ületanud ning võinud väga hästi surmavaks muutuda,” meenutas Wilson.
Raevunult kaebas Wilson selle kohta Oppenheimerile endale. Et ta pidi aga Trinityst järgmisel päeval lahkuma, lasi ta vahejuhtumil vaibuda. Wilson uskus, et kui ta oleks kohale jäänud ja asjaga edasi tegelenud, oleks ta võinud päästa kahe inimese elu. „See vahejuhtum vaevab siiani mu südametunnistust.” Need kaks inimest olid Harry K. Daghlian noorem ja Louis Slotin, kes mõlemad surid akuutse radiatsioonimürgituse tagajärjel pärast õnnetusjuhtumeid, mis leidsid aset kriitilisusega seotud katsete käigus sama plutooniumsüdamikuga, mida nimetati deemonsüdamikuks.
Daghlian oli Armeenia päritolu Ameerika füüsik, kes liitus kriitiliste agregaatide rühmaga juba 1944. aastal, kui oli alles ülikoolilõpetaja. 21. augustil 1945 ehitas ta neutronipeegeldit, ümbritsedes plutooniumist südamikku hoolikalt volframkarbiidist klotsidega, et saada parem kiirgusvarje. Ta pillas ühe klotsi kogemata keskkohta ja käivitas kriitilise reaktsiooni. Reaktsiooni peatamiseks lammutas Daghlian reaktori kangelaslikult käsitsi, aga talle endale läks see kalliks maksma. Selle tagajärjel sai ta nii suure kiirgusdoosi, et suri 25 päeva pärast õnnetust.
Füüsilise seisundi halvenemine oli õudustäratav ja Daghlian lubas selle järeltulevate põlvede tarbeks täielikult dokumenteerida. Tema paremale käele tekkisid villid, küüned muutusid siniseks ja nahk hakkas punetama sedamööda, kuidas mõlemad käed ja alakeha üles paistetasid. Punetus laienes ja nahk hakkas kihtidena maha kooruma; meest vaevasid kõhukrambid ja kõhulahtisus. Viimaks halastavasse koomasse vajudes oli ta kurtunud, olles kaotanud suurema osa nahka kõhult ja rindkere alaosalt. Surmatunnistuses märgiti surma põhjuseks rängad põletushaavad ülajäsemetel ja kehal.
Kanadas sündinud Slotin pani kokku südamiku Trinity katseks ja oli ühtlasi asjatundja sellise täbara katse sooritamisel, mida nimetati „lohe sabast sikutamiseks”. Selles asetati kaks berülliumist poolkera ümber südamiku ning hakati neid lähemale ja kaugemale liigutama. Samal ajal jälgiti neutronite paljunemise kiirust südamikus, viies reaktori päris kriitilisuse piirile. Kui kaks berülliumpoolkera isegi hetkeks sulguksid, muutuks mass kriitiliseks ja vallandaks ioniseeriva kiirguse valangu.
Slotin oli veidi hulljulge endine amatöörpoksija, kes eelistas teksapükse ja kauboisaapaid ning rääkis lugusid oma õhutõrjelaskuri päevist Hispaania kodusõja ajal, ehkki hiljem väitis tema vend, et Slotin olevat olnud vaid jalgsirännakul läbi Hispaania ja polevat sõjas kuidagi osalenud. Ta tõi veidi sellest suhtumisest kaasa ka oma uurimistöösse, hoolimata sellest, et oli olnud Daghliani lõpu tunnistajaks. Katset tehes eelistas ta ikka eemaldada poolkerasid lahus hoidvad vahetükid ja eraldada need kõigest tavalise kruvikeeraja teraga. Kohkunud Enrico Fermi ütles Slotinile, et kui too jätkab ohutuskorra eiramist, on ta aasta pärast surnud.
Kahjuks oli Fermil õigus. 21. mail 1946. aastal libises kruvikeeraja, mille abil Slotin kuue pealtvaataja juuresolekul poolkerasid lahus hoidis, ning need puutusid kokku. Südamik muutus sinise valgussähvatuse ja ulatusliku neutronkiirguse laine saatel superkriitiliseks. Slotin varjas kolleege plahvatuse eest oma kehaga nii palju kui võimalik, lükates samal ajal kaks poolkera kiiresti teineteisest eemale, et ahelreaktsioon seisma panna. Keegi kokkukogunenud meestest ei kandnud oma dosimeetrimärki, nii et andmed nende võimaliku kiirgusdoosi kohta on erinevad. Ent Slotini jaoks oli see surmav.
Slotin ütles, et tundis suus kohe haput maitset ja vasakus käes (millega ta poolkerad lahku lükkas) põletustunnet. Ta hakkas oksendama, kui teda haiglasse viidi, ja tema seisund halvenes kiiresti: ta kannatas ränka kõhulahtisust, käed paistetasid üles, tekkis hulgaliselt ville ja gangreen.
Üheksa päeva pärast õnnetust suri Slotin „keha talitluse täieliku ülesütlemise” tõttu. Iroonilisel kombel oli ta sõjajärgsetes aatomikatsetustes pettunud ja saatusliku katse üks eesmärke oli asendaja väljaõpetamine, et Slotin saaks jätkata Chicago ülikoolis oma sõjaeelseid uuringuid biofüüsika ja radiobioloogia vallas. Seda võimalust ta ei saanudki.
Reaktsioonina tema surmale lõpetati Los Alamoses kõik praktilised katsed kriitiliste agregaatidega ja hakati operaatorite kaitseks kasutama kaugjuhitavaid seadeldisi. Mis puutub tapjast „deemonsüdamikku”, siis kasutati seda Bikini atollil ühes esimestest sõjajärgsetest aatomipommidest kõigest viis nädalat pärast Slotini surma. Katse õnnestus mingite tõrgeteta.
Lisalugemist
- Miller, Richard L. Under the Cloud: The Decades of Nuclear Testing. Woodlands, Texas: Two Sixty Press, 1991.
- Rhodes, Richard. The Making of the Atomic Bomb. New York: Simon & Schuster, 1987.
- A Review of Criticality Accidents, 26. september 1967, Los Alamose Riiklik Laboratoorium.http://library.lanl.gov/cgi-bin/getfile?00314607.pdf