Antoine Lavosier tegi 1772. aastal hirmkalli eksperimendi. Ta koondas päikesekiired hapniku keskkonda paigutatud teemandile ja põletas selle ära. Selle reaktsiooni ainsaks saaduseks oli süsihappegaas. 18. sajandi lõpuaastateks oli katset nii palju korratud ja täiustatud, et Smithson Tennant võis teatada tavalise söe ja teemandi keemilisest samasusest. Põlemisel andsid võrdsed söe, tahma, grafiidi ja teemandi kogused võrdse mahu süsihappegaasi. Vaadates või katsudes korraga briljanti ja söetükki, tundus nende keemilise identsuse idee äärmiselt kahtlane.

Grillsüsi	Tehisteemantid

Ometi leppisid teadlased pikapeale tõsiasjaga, et teemant ei sisalda lisaks süsinikule mingeid tundmatuid elemente. Sellega oli lahti tee kunstteemantide tootmiseks. Kohe selle kallale asutigi ja vähem kui saja aasta pärast andsid esimesed leiutajad teda, et grafiiti on võimalik muuta teemandiks mitmel erineval moel. Kahjuks korduskatsed ei õnnestunud ja tehisteemantide tegeliku tootmiseni kulus veel aastakümneid. Lisaks teemantide tootmise tehnoloogiale kuuluvad 20. sajandi saavutuste hulka süsiniku teisendid, mille olemasolust ja tootmise võimalusest ei osatud unistadagi: fullereenid, süsiniknanotorud, grafeen jt. Millised on need aine ehituse saladused, mis tuli teadlastel lahendada, enne kui teemandikaevandamise kõrvale tekkis teemanditootmine ja süsinikmaterjalide nanotehnoloogia?