Vahendid:
- Tikutopsid
Protseduur:
1. Jaga igale õpilaste paarile üks tikutops. Lase neil tikutopsi vertikaalselt laua kohal (umbes 15-20 cm kõrgusel) hoida ning sellest siis lahti lasta. Küsi õpilastelt: „Kas on võimalik, et kui tikutops lauale kukub, jääb see püsti?“ Anna neile aega, et seda proovida. Eeldatav vastus: „Võimatu“.
2. Seejärel ütle: „Jätke meelde: miski pole võimatu.“ Võta tikutops ning lükka selle sisemine osa umbes poolest saadik välja, hoia topsi vertikaalselt (vt joonis) ja lase sellel lauale kukkuda.
3. Kui see tops esimese kahe või kolme katsega püsti ei jää, siis vähenda kõrgust. Lase õpilastel suletud ja avatud tikutopsi kümme korda lauale kukutada ning tulemusi võrrelda.
Selgitus Kuna tikutops on tehtud papist, on see mingil määral vetruv. Seega põrkab see kõvale pinnale kukkudes küljele, kuna praktiliselt võimatu on garanteerida, et see langeks oma kõige väiksemale tahule tasapinnaga täpselt risti. Enamus kordadest kukub tikutops kas servale või nurgale ning vajub seejäel ümber.
Kui tops oleks tehtud savist, siis see ei põrkaks ning jääks püsti seisma. Pooleldi avatud tikutops käitub nagu savitükk. Topsi välimine osa töötab pehmendusena, kuni sisemine osa liigub sisse. Seetõttu ei kuku tikutops ümber. Tikutopsi masskese, mis asub avatud osa keskel, liigub raskusjõu toimel järjest allapoole. Nii toimub ka inimesega, kes kõrgelt alla hüppab - maad puudutades kõverdame me oma põlved.