11. aprilil 1970. aastal startis Apollo 13 missioon. Selle kanderakett Saturn V koosnes kolmest astmest. Esimene ja teine aste kukkusid pärast kütuse ärapõlemist tagasi Maale, aga kolmandat astet (S-IVB) kasutati teenindusmooduli, juhtmooduli ja kuumooduli Kuu poole suunduvale trajektoorile tõukamiseks. Kui astme kütus oli ära
kulutatud, eraldus see moodulitest, jätkas iseseisvalt teed Kuu poole
ning lõpuks rammis seda. Mooduli raadiosignaale jälgides oli võimalik kokkupõrke koht ja aeg üsna täpselt kindlaks teha.

S-IVB astmete kokkupõrked andsid asendamatuid kalibratsioonisignaale Apollo seismojaamade võrgustikule, mis töötas Kuu pinnal aastatel 1969–1977. Kuna nende kokkupõrked toimusid kindlatel aegadel ja kohtades, siis oli võimalik heli levimise kiirust Kuu koores otseselt mõõta.

Apollo 13 missiooni ajal asus Kuul vaid üks seismomeeter, mille oli sinna viinud Apollo 12 viis kuud varem. Apollo 13 S-IVB astme kokkupõrge Kuuga toimus sellest 135 kilomeetri kaugusel.

Umbes 30 m läbimõõduga kraater, mis tekkis 14. aprillil 1970. a kokkupõrkel Kuuga. See asub Mare Cognitumist põhjas –2,55° laiuskraadil ja –27,88° pikkuskraadil.	Seismojaam Apollo 12 maandumiskohas Kuul. Seismograaf jälgib pinna liikumisi, registreerides seismilisi laineid. Vasakul paiknev mõõteseade on muutuva temperatuuri ja sellega kaasnevate soojuspingete eest kaitstud metallfooliumiga.

LROC (Lunar Reconnaissance Orbiter Camera) töörühm on praeguseks leidnud ja tuvastanud enamiku selliste kokkupõrgete asukohad. Kasutades LRO täpseid koordinaate ja LROC suuna andmeid, on nende koordinaate ja kauguseid seismojaamadest praegu võimalik palju täpsemalt kindlaks teha kui varem, seda isegi mõnesaja meetri täpsusega. Nii on võimalik veelgi täpsem kalibratsioon, et luua detailsem Kuu sisemuse mudel.

Apollo programmi seismovõrk salvestas üle 13 000 seismilise sündmuse ja see andmestik on kogu programmi üks tähtsamaid saavutusi.