Omal ajal ilmus Peterburis brošüür kummalise pealkirjaga «Isesõidutav allmaaraudtee St. Peterburi- ja Moskva vahel. Fantastiline romaan esialgu kolmes osas ja needki lõpetamata.» Brošüüri autor A. A. Rodnohh esitas teravmeelse projekti, millega füüsikaliste paradokside armas tajatel on huvitav tutvuda.

Projekt nägi ette «600-kilomeetrise tunneli ehitamise meie maa mõlema pealinna vahele täiesti sirget ma a alust joont mööda. Sel viisil tekiks inimsool esmakordselt võimalus reisida mööda sirget, aga mitte käia kõverteid pidi, nagu see on toimunud tänini.» (Autor tahab sellega öelda, et kõik meie teed, mis jälgivad maapinna kõverust, on kaarjad, kuna projekteeritud tunnel läheks sirget –kõõlu mööda.)

Niisugusel tunnelil, kui seda oleks võimalik ehitada, oleks imeväärne omadus, mida pole ühelgi teisel teel maailmas. Nimelt peab iga sõiduk sellises tunnelis liikuma iseenesest. Meenutagem kogu maakera läbivat kaevu. Leningradi – Moskva tunnel oleks seesama kaev, ainult kaevatuna mitte mööda diameetrit, vaid mööda kõõlu. Tõsi küll, heites pilgu joonisele 45, paistab, et tunnel on rõhtne ja rongil pole järelikult mingit põhjust liikuda mööda seda raskusjõu abil. Kuid see on lihtsalt silmapete: tõmmake mõttes raadiused tunneli otstesse (raadiuste suunad ühtivad ripploodi suunaga ), siis näete, et tunnel pole kaevatud täisnurgi püstsihiga, s. t. pole rõhtne, vaid kaldu.

Niisuguses kaldses kaevus peab iga keha raskusjõu mõjul edasi- tagasi pendeldama, olles kogu aeg surutud vastu kaevu põhja. Kui tunnelisse ehitada rööpad, hakkab vagun iseenesest neid mööda edasi veerema, sest veduri tõmmet asendab vaguni raskus. Algul liigub rong väga aeglaselt. Iga sekundiga iseliikuva rongi kiirus aga suureneb, ja kasvab peagi kujutletamatult suureks, nii et tunnelis olev õhk hakkab juba märgatavalt liikumist takistama. Unustagem aga mõneks ajaks see tülikas takistus, mis segab paljude ahvatlevate projektide elluviimist, ja vaatame, mis juhtub rongiga edasi. Tunneli keskkohta jõudnud rongil on nii fantastiline kiirus – palju kordi suurem kahurimürsu kiirusest –, et ta kihutab hoo arvel peaaegu tunneli teise otsani. Kui puuduks hõõrdumine, poleks ka seda sõna «peaaegu», ja rong sõidaks ise, ilma vedurita Leningradist Moskvasse. Arvutus näitab, et ühe otsa läbimine võtaks niisama palju aega nagu kehade langemisel mööda diameetrit kaevatud tunnelis, s. t. 42 minutit 12 sekundit. Kummalisel kombel ei olene sõidu kestus tunneli pikkusest: reisid Moskva – Leningrad, Moskva – Vladivostok või Moskva – Melbourne võtaksid kõik ühepalju aega. (Võib tõestada veel teisegi, niisama huvitava põhjatu kaevuga seotud väite: võnkumise kestus ei olene planeedi suurusest, vaid tema tihedusest.)

Sama juhtuks ka iga teise sõidukiga – dresiiniga, tõllaga, autoga jm. Tõeline muinasjututee, mis ise jääb liikumatuks, kuid laseb sõidukeil iseenesest liikuda ühest otsast teise ja seejuures veel kujuteldamatu kiirusega.