Igapäevakeelt kõneldes ütleme, et taevas on pilved, sademed langevad taevast, lennukid, õhupallid ja linnud tõusevad taevasse. Astronoomide taevas on siiski palju kõrgemal, kuigi määramata kaugusega, on ta kindlasti väljaspool atmosfääri. See, mida me taevasse vaadates näeme ühtlase, öösel musta, päeval sinise, pinnana, on taevaskera. Võib öelda ka taevakera, taevasfäär, taevavõlv, taevalaotus, taevakuppel, taevakumm, taevatelk. Taevaskera on määramata raadiusega vaatlejat ümbritsev kerapind, millele projitseerub taevakehade näiv liikumine.

Päike tõuseb ja libiseb üle taeva, tehes suvel kõrgema, talvel madalama kaare. Noor Kuu tõuseb ja läheb Päikese järel, tihti märkame teda õhtuti pärast loojangut. Vana Kuu tõuseb enne Päikest ja läheb ka looja enne Päikest. Öösel, kui taevavõlv on must, säravad seal tähed. Tähed liiguvad kõik koos, jääb mulje, nagu oleks nad kinnitatud pöörleva taevaskera külge. Planeedid (varemalt rändtähed) liiguvad kinnistähtede hulgas. Palja silmaga on liikuvatest taevakehadest peale Kuu ja Päikese näha viis planeeti. Kaks neist, Merkuur ja Veenus, hoiduvad Päikese ligi ja neid tuleb tihti eha- või koiduvalgusest otsida. Marss, Jupiter ja Saturn võivad ka südaööl kõrgel taevas särada. Mõnel ööl „langevad tähed”, meteooride kosmiline kineetiline energia muutub atmosfääri sukeldumisel soojuseks ja valguseks

Joonis 3.2.2. Päikese päevane teekond. Kliki ja loe pikemalt.	Joonis 3.2.3. Taevakoordinaatide süsteem. Kliki ja loe pikemalt.