Uksekell helises. Tavalise, mõõduka vooltugevusega üksikjuhtme magnetväli on üsna nõrk. Magnetjõu suurendamiseks ja praktiliste rakenduste loomiseks keritakse juhe poolile. Üksikute keerdude magnetväljade liitumisel tekib tugev elektromagnet. Elektromagnetitel on palju tehnilisi rakendusi, üks lihtsamaid ja palju kasutatud on elektrikell ehk kõlisti. Elektromagneti kõrvale on vedrulehega kinnitatud pehmest rauast ankur, mille küljes on ka kontaktid vooluringi ühendamiseks ja katkestamiseks. Kui kõlisti ühendada (näiteks nupplülitile vajutades) vooluallikaga, sulgub vooluring ja ankur tõmbub vastu elektromagnetit. Selle liigutusega ühenduvad kontaktid lahti, vooluring katkeb, magnetjõud kaob ja ankur liigub vedru toimel tagasi. Nüüd ühenduvad kontaktid uuesti ja kõik kordub. Ankur jääb võnkuma ja selle küljes olev haamrike lööb vastu kellukest, pannes selle helisema või kõlisema, halvemal juhul plärisema või kolisema. Sellist lihtsat elektromehaanilist helitekitajat kasutati aastakümneid uksekellades ja telefoniaparaatides, mille kohta me tänaseni ütleme, et nad helisevad, kuigi tegelikult on juba ammu kasutusel muud helid.