Vanemas põlves kinnitas Newton alatihti, et gravitatsiooniseaduse tabas ta ära juba 23aastaselt, kui õuna potsatamine puult tema Woolsthorpe'i kodus viis ta mõtted sellele, kas jõud, mis pani kukkuma õuna, võiks ulatuda Kuuni. Ta teadis, et Kuu on meist kuuekümne Maa raadiuse kaugusel. Kiire rehkendus näitas, et Kuu kiirendus oli õuna omast palju väiksem. Tõepoolest, kui Kuu asub 380 miljoni meetri kaugusel Maa keskmest (tema arvutas muidugi inglise ühikutes) ja liigub keskmise kiirusega 1016 m/s, annab kesktõmbekiirenduse valem

mis on palju väiksem kui raskuskiirendus 9,8 m/s² Maa pinnal. Kuid siis vilksas ta pähe pöördruut-sõltuvuse loomulikkus. Kuna õun on Maa keskpunktist üheainsa, Kuu aga 60 Maa raadiuse kaugusel, peaks kiirendus seal olema 60² = 3600 korda kahanenud:

Arvestades kõikide kasutatud arvväärtuste ligikaudsust oli see suurepärane kokkulangevus. Tulemus lausa elektriseeris. Oli ilmnenud kvantitatiivne seos ühe taevase ja ühe maise nähtuse vahel. Ilmnes, et Kuu tiirleb Maa ümber sama jõu mõjul, mis paneb õuna langema puust. Oli sündinud uus ja tõeliselt universaalne teaduslik teooria! Kuid miks siis Newton ootas kakskümmend aastat, enne kui teatas sellest maailmale?

Tema ise põhjendas viivitust veidravõitu looga, mis rajaneb ühel inglise mõõdusüsteemi nüansil. Eemal Cambridge´ raamatukogudest, pidi ta usaldama oma mälu, mis üldiselt oli suurepärane. Ta mäletas raskuskiirendust jalgades sekundi ruudu kohta. Et võrrelda seda Kuu kiirendusega, vajas ta kaugust Kuuni jalgades, samuti tema kiirust jalgades sekundi kohta. Need ta sai kahest teisest arvust, mida teadis peast: Maa ümbermõõt on 21600 miili ja miilis on 5 280 jalga. Paraku on kahte sorti miile: 5 280 jalga on maamiil, aga Maa ümbermõõt on 21600 meremiili, mille pikkus on hoopis 6071,1 jalga! Tulemuseks oli 15-protsendine lahknevus, mis sundis teda ülesannet kõrvale jätma, seni kuni Halley õhutas teda Wreni auhinda taotlema.

Seda lugu pole just kerge uskuda. Mitte seepärast, et ta poleks võinud säärast viga teha, vaid et ta nii kergesti alla andis. Ei maksa unustada, et lugu pärineb hilis-Newtonilt, kes ronis Londoni ametiastmikul ülespoole. Ilmselt pidi jutt mäluapsust näitama, et Newton avastas pöördruudu seaduse ammu enne, kui Halley ja Wren selleni jõudsid.

Kuidas nüüd sellega ka ei oleks, see looke ei tuhmista Newtoni saavutuste sära. Newtoni järelejäänud paberite uurimine on näidanud, et kuigi ta võlgnes nii mõnegi avastuse eo Woolsthorpe'i interluudiumile, läks tal aega, et neid täielikult mõtestada. Enne Newtonit polnud eales ilmunud Principiale võrdset raamatut ja pärast sedagi on tulnud vähe võrdväärseid teadussaavutisi. Ei tohi unustada ka diferentsiaalarvutust, pideva muutumise matemaatikat, esimest matemaatika osa, mis on tervenisti Euroopa kultuuri toode. Selle abil lahendas Newton enamiku tema ette kerkinud probleemidest, kuid ei rakendanud seda Principias, mille ta kirjutas võimalikult laiemale lugejaskonnale.