Omal ajal oli Läänes, eriti Ameerika Ühendriikides väga populaarne mänguasi, mida nimetati jo-joks. See on pool, mis laskub niidi lahtikeerdumisel alla ja tõuseb seejärel iseenesest üles. Mänguasi ise polnud uudne: sellega olid end lõbustanud juba Napoleoni sõdurid ja teadjate inimeste järgi isegi Homerose kangelased. Mehaanika seisukohalt pole jo-jo midagi muud kui Maxwelli pendli erikuju: väike hooratas langeb allapoole, kerides lahti oma teljele mähitud niiti ja omandades vähehaaval nii suure pöörlemisenergia, et, kerinud niidi lõpuni lahti, jätkab pöörlemist ning kerib niidi taas kokku, järelikult tõuseb üles. Tõusul muutub hooratta kineetiline energia potentsiaalseks, tema pöörlemine aeglustub, kuni ta lõpuks peatub ja alustab taas langemist koos pöörlemisega. Hooratta langemine ja tõusmine korduvad palju kordi, kuni esialgne energiavaru hajub hõõrdumisest tekkiva soojusena ümbritsevase ruumi. Maxwelli pendlit on siin kirjeldatud selleks, et esitada järgmine küsimus. Maxwelli pendli niit on kinnita tud vedrukaalu külge. Mis peab kaalu osutiga toimuma ajal, mil hooratas tantsib üles-alla? Kas osuti jääb paigale? Kui ta hakkab liikuma, siis kuhupoole?