Joonis 244. Kauguste mõõtmiseks astronoomias kasutatakse erinevaid meetodeid, mis kõik on sobilikud vaid teatud kauguste vahemikes. Need meetodid on aga seotud, st need tuginevad üksteisele. Kõige väiksematel kaugustel (päikesesüsteemis) on skaala aluseks kosmoseaparaatide andmed ja radarmõõtmised. Sellega on teada ka Maa kaugus Päikesest, mis omakorda on aluseks tähtede kauguste määramisele aastaparallaksi meetodiga. Teades paljude (lähemate) tähtede parallakse on tehtud kindlaks, et lähemate tsefeiidide ja RR Lyrae tähtede absoluutsed heledused on teatud viisil fikseeritavad. Eeldades, et see kehtib ka kaugete tsefeiidide ja RR Lyrae tähtede jaoks samamoodi, on leitud paljude galaktikate kaugused $30\, \mathrm{Mpc}$ raadiuse sees. Saadud tulemuste alusel on leitud, et kehtib nn Tully-Fisheri seos, et $Ia$ tüüpi supernoovad on oma heleduse maksimumis kindla heledusega ning et galaktikate spektrite punanihe on seotud nende kaugusega (Hubble'i seos, vt p 9.4.3). Näeme, et selline püramiidskeem on väga kasulik, kuid et kahjuks kipuvad sellise püramiidskeemi puhul mõõtmisvead ka akumuleeruma.