Platon (428/27–348/47) oli Ateenas Sokratese õpilane. Pärast Sokratese surma reisis ta Lõuna-Itaalias, Küreenes, Egiptuses ja Sitsiilias, kus tal tekkis sidemeid pütagoorlastega. Umbes aastal 388 e.m.a. asutas ta heeros Akademosele pühendatud puiestikus esimese range korraga Kreeka filosoofia kooli – akadeemia. Akadeemia liikmed tasusid igal kuul osamaksu, loengud ja dispuudid toimusid kindla kava järgi. Akadeemia sulges Ida-Rooma keiser Justinianus aastal 529 m.a.j. Selle akadeemia järglaseks pidas end 1439 Firenzesse rajatud Platoni Akadeemia. Heerosed olid teatavasti kreeka müütide kangelased, kes ei kuulunud jumalate hulka või kellel ainult üks vanematest oli jumal (Achilleus, Herakles).

Platon oli nii filosoof kui ka poeet, oma arutlused esitas ta dialoogi vormis. Neid on ta ligi 50 aasta jooksul kirjutanud väga palju, säilinud on üle 30 dialoogi. Platoni looming liigitatakse nelja perioodi: 1) noorusea dialoogid, mille sisuks on eetiliste mõistete defineerimine; 2) üleminekuaja dialoogid – preeksistentsi ja surematuse õpetus, ideedeõpetuse alged; 3) meheea dialoogid – sisaldavad tema õpetuse tuuma, ideedeõpetuse; 4) raugaea dialoogid – Platoni tunnetusteooria („Theaitetos“), loodusfilosoofia („Timaios“) ja õigusfilosoofia. Theaitetos oli Platoni õpilane, kes arendas irratsionaalarvude geomeetrilist käsitlust, Timaios oli pütagoorlane.

Oma ideedeõpetusega rajas Platon objektiivse idealismi alused. Ühelt poolt on olemas vaimse algega tõelise tegelikkuse ehk ideede maailm, mille on projekteerinud jumalik mõistus, ning teiselt poolt näilikkuse, tekkivate, muutuvate ja kaduvate esemete vaadeldav maailm. Algkujuline olemus ehk idee eksisteerib tõelisuses enne kõiki materiaalseid asju. Ideed on kõigi kehaliste objektide püsivad algkujud, kuid ka nende põhjused ja eesmärgid. Ideede maailma täiuslikkuseni ei küüni materiaalne tegelikkus iialgi, kuid igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, olemise ja olematuse ebapüsivas olekus.

Ideid jaotas Platon kolme kategooriasse: 1) väärtusi sisaldavad ideed (nt. ilu ja headuse ideed), 2) loodusesemeile vastavad ideed (nt. tule ja vee ideed), 3) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed (nt. suure ja väikese, ainsuse ja paljususe ideed). Headus on kõige olemasoleva absoluutne alus, headuse idee on kõige kõrgem ja sellele on allutatud kõik teised ideed.

Puhaste ideede maailma kohta võib teha tõeseid otsustusi mõistuslike argumentide ja loogiliste arutluste abil. Materiaalse maailma kohta saab teha otsustusi vaid olemuslikult ebakindlate meeleliste kogemuste abil, seetõttu on need ainult tõenäolised. Ka materiaalne maailm on jumaliku looja, demiurgi looming. Demiurg vormib kujutust mateeriast kõigepealt matemaatiliselt määratud ehk platoonilised kehad (korrapärased hulktahukad). Neile alluvad ürgelemendid: maa, vesi, õhk ja tuli. Erinevalt Demokritosest käsitles Platon elemente mitte kui nelja alalist vormi, vaid pigem nagu nelja struktuurset olekut. Kõik mittesulavad tahked ained olid tema järgi maa tüüpi, kõik sulavad või lahustuvad ained vee tüüpi, aurud ja gaasid olid õhu tüüpi, kuid süttivad aurud tule tüüpi. Vee, õhu ja tule tüüpi ained võivad üksteiseks üle minna, seetõttu seostas ta neid elemente hulktahukatega, mille tahkudeks on võrdkülgsed kolmnurgad. Arvestades elementide liikuvust, omistas ta tulele tetraeedri, õhule oktaeedri (8-tahuka) ja veele ikosaeedri (20-tahuka), maale jäi stabiilseim hulktahukas – kuup. Maailmale tervikuna vastas Platonil dodekaeeder (12-tahukas), mis moodustub korrapärastest viisnurkadest – pentagoonidest. Sellist vastandamist pidas ta kõige tõepärasemaks. Platoni arutlused kolme liiki ürgelementide vastastikustest muundumistest on hästi tõlgitavad tänapäevasesse faasisiirete keelde. Platoni loodusfilosoofia on huvitav mõttekonstruktsioon, mis ei leidnud poolehoidu ei tema kaasaegsete ega hilisemate mõtlejate seas.