Aristoteles (384 Stageira Makedoonias – 322 Chalkis Euboia saarel) oli antiikaja tähtsaim mõtleja, aastast 366 e.m.a. kuni Platoni surmani tema õpilane. Aastal 342 kutsuti ta Makedoonia õukonda Aleksander Suure õpetajaks. 335. a. rajas ta Ateenas lütseumi (Lykeion), mille jalutussaali (kr. peripatos) järgi hakati tema õpilasi kutsuma peripateetikuteks. Lütseum oli teadusliku uurimisinstituudi algvorm. Selles puudus Platoni Akadeemiale omane range kord. Muutunud oli ka töö suund. Platonit võlus meeltega tabamatute ideede maailm, seetõttu pühenduti akadeemias eelkõige matemaatikale ning spekulatiivsele ja poliitilisele filosoofiale. Aristotelest juhtis empiiriliste teadmiste janu, oma õpilaste abiga üritas ta koguda informatsiooni peaaegu kõigilt antiikteaduste aladelt.

Oma arvukates töödes summeeris ja süstematiseeris Aristoteles tolle aja teadmised, tehes need selliselt kättesaadavaks teistele uurijatele. Tema töödest on vaid osa meie päevini säilinud. Hävinud on laiemale lugejaskonnale mõeldud teosed. Veel 3. saj. m.a.j. mainis Diogenes Laertios paarikümmet Aristotelese enda kirjutatud viimistletud teksti, millest enamik oli, ilmselt Platoni eeskujul, kirjutatud dialoogi vormis. Rooma riigimees Cicero pidas nende stiili väga heaks. Meieni säilinud tekstid on konarlikud, põhiliselt tema õpilaste poolt kogutud ja kompileeritud ning kohati ka nende arusaamade kohaselt mugandatud.

Aristotelese töid jagatakse nelja rühma. 1. Loogikaalased tööd: „Kategooriad“, „Toopika“ (õpetus loogilistest vaatepunktidest), „Analüütika“, „Tõlgendusest“ jt. Tema õpilased koondasid need üldpealkirja „Organon“ („Tööriist“) alla. 2. Loodusteaduslikud tööd: „Füüsika“, „Taevast“, „Kasvamisest ja muutumisest“, „Meteoroloogia“ jt. 3. Filosoofilised tööd kitsamas mõttes: „Metafüüsika“ (kr. ta meta ta physika – füüsika järel), mis oli paigutatud „Füüsika“ järele, „Eetika“ ja „Poliitika“. 4. Esteetikaalased tööd: „Retoorika“ ja „Poeetika“.

Aristotelese metafüüsika põhiidee kasvas välja bioloogiast: kõik maailma asjad paneb liikuma sisemine tung saada suuremaks, kui ta on. Iga asi on ühelt poolt aine (hyle) ja teiselt poolt vorm (morphe). Algselt eristamatusse ainesse on kätketud igasuguse arengu võimalus (dynamis), kuid tegelikuks arenemiseks vajab aine kvalitatiivselt kindlat vormi. Vorm toimib igas asjas, on selle lõppeesmärk ja liikumapanev jõud (entelecheia). Aine on valdavalt passiivne, ent temast lähtuvad loomulik paratamatus ja juhuslikkus. Igasugune areng saab võimalikuks üksnes aine ja vormi ühendumisel ning tuleneb sellest. Kui Platoni ideed, mis on kõigi kehaliste asjade püsivad algkujud, eksisteerivad asjadest eraldi, siis Aristoteles on arvamusel, et vorm ei saa eksisteerida ehedalt, ilma aineta, vaid ainult asjades. Selles on Platoni idee ja Aristotelese vormi peamine erinevus. Iga individuaalne üksikasi on tõeliselt olev, kuigi ta asub pidevas võimalikkusest tegelikkusesse muutumise seisundis. Igasugusel liikumisel, nii kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel muutusel kui ka paiga ja seisundi muutusel, peab olema põhjus. Kõikvõimalikud põhjused jagas Aristoteles neljaks: materiaalsed, vormilised, efektiivsed ehk toimivad ja lõppeesmärgist määratud. Põhjuslike ahelate algusesse asetas ta algpõhjuse, nn. liikumatu liikumapanija, igavese kehatu vormi, mis maailma edasises arengus vahetult ei osale. Seda igavest vormi nimetas ta Anaxagoraselt tuntud terminiga nous. Keskaja skolastikas samastati nous kristliku Jumala mõistega ning Aristotelese filosoofia ja maailmakäsitus muutus kristliku teoloogia kanoniseeritud osaks. Jättes tagaplaanile liikumatu liikumapanija, nagu seda tegid araablased, G. Bruno, G. Leibniz jt., on Aristotelese õpetus tõlgendatav ka järjekindla materialismina.

Paljud peavad Aristotelese suurimaks panuseks teadusesse tema klassifikatsiooniideele rajatud loogikat, millele toetub teaduslik tunnetusteooria. Klassifitseerimise aluseks on sarnasus (genos) ja erinevus (diaphoros). Lähtudes põhiväitest, et üldine eksisteerib ainult üksikus, on tunnetuse ülesandeks jõuda induktsiooni abil üksikult üldiseni ja anda sellele koht süsteemis. Tunnetamine algab niisiis tajuga ja tõuseb abstraktsiooni kaudu otsustuse ja mõisteni. Need sisu väljendavad mõisted vastavad Aristotelesel tegelikkuse põhilistele vormidele. Sellisteks olemisvormideks (kategooriateks) on substants, kvaliteet, kvantiteet, suhe, koht, aeg, olemine, omamine, tegemine ja sõltumine. Tegelik tunnetus lähtub üksiktõikade induktiivsest liigitamisest kategooriateks ja hakkab looma nii seoseid mõtteliste konstruktsioonide vahel (otsustus, mõiste) kui kujundama ka nende suhteid reaalsete asjadega. See protsess on deduktiivne, seda käsitleb järeldusõpetus ehk süllogistika. Järeldus on paratamatu otsustuse tuletamine kahest erinevalt antud otsustusest (eeldusest), selles protsessis rakendas ta enda sõnastatud samasuse, vastuolu lubamatuse ja välistatud kolmanda seadusi. Nii jaguneb tunnetusprotsess kaheks etapiks: kogemuslik lähtepunktide (eelduste) otsimine induktsiooni teel (üksikult üldisele) ja deduktiivne järelduste tegemine. Tõde pidas Aristoteles otsustuste omaduseks sedavõrd, kuivõrd need otsustused peegeldavad tegelikkust adekvaatselt.