Selliseid originaalseid mõtlejaid nagu Platon ja Aristoteles enam antiikfilosoofiasse ei lisandunud. Juba olemasolevatest süsteemidest püüti välja sõeluda kõike vastuvõetavat ja see kompileerida uueks tervikuks. Seejuures ei domineerinud Platoni ja Aristotelese vaated kaugeltki nii, nagu võiks oletada nende hilisema edu põhjal. Esialgu konkureerisid kaks koolkonda, epikuurlased ja stoikud.

Epikuurlaste koolkonna Ateenas rajas Epikuros (u. 341 – u. 270), Leukippose ja Demokritose atomistika arendaja (vt. § 2.4). Ta leidis, et füüsikat ja metafüüsikat vajame vaid selleks, et loomulikke põhjusi teades vabaneda hirmust jumalate ja surma ees. Oma tähelepanu koondas ta praktilistele ülesannetele. Tõe kriteeriumiks pidas Epikuros teoreetiliselt seisukohalt tajumist, praktiliselt seisukohalt lõbu- ja mõnutunnet. Lõbu all ei mõelnud ta mitte üksikuid lõbuaistinguid, vaid kogu elu õnneseisundit, pidades seejuures vaimset lõbu tähtsamaks kehalisest lõbust. Epikuurlaste eetika iseloomustamiseks võib tuua mõned ütlused: „Parem olla õnnetu mõistlikel põhjustel kui õnnelik ebamõistlikel põhjustel“; „See, kes ei ole hea ja õiglane, ei saa elada õnnelikult“. Rooma luuletaja Horatius võttis selle eetika kokku ütluses Carpe diem (ld. kasuta päeva).

Peaaegu samal ajal rajas Zenon Küprose Kitionist (u. 336 – u. 264) (eleaat Zenon elas umbes poolteist sajandit varem) stoikute (stoa) koolkonna, mis sai oma nime nende kooskäimiskoha, freskodega kaunistatud Ateena sammaskäigu Stoa poikile järgi. Stoikute arvates koosneb kogu filosoofia kolmest osast: loogikast, füüsikast (metafüüsikast) ja eetikast. Ilmekas on filosoofia võrdlus munaga: loogika on sama, mis munale ta kaitsev koor, füüsika on võrreldav toitva munavalgega ja eetika eluloova munakollasega. Reaalsus koosneb stoikute järgi materiaalsetest kehadest, mis on nii põhjuslikes kui ka eesmärgipärastes seostes. Kogu maailmas toimiv seaduspärasus johtub kõiki asju läbivast mõistlikust jõust logos’est, mida nad kujutlesid kord tulena, kord täiusliku mõistusena.

Tunnetuse lähtepunktiks on üksikisiku tajumine. Sündimisel on ta hing nagu puhas tahvel. Et inimhing on mõistusliku ürgtule osake, kuulub temagi loodusesse ja suudab tunnetada maailma seaduspära. Sellise tunnetuse kaudu jõuab inimene loodusega kooskõlas oleva ja mõistusel rajaneva kõlbelise eluviisini. Seepärast püüab stoik vabaneda kirgedest (lõbust, ihast, hirmust) ning peab meelerahu ja kiretust tõeliseks vooruseks. Targa inimese ideaaliks on sisemine vabadus (stoiline rahu).

Stoikud olid kosmopoliidid, kes pidasid kõiki inimesi (ka barbareid ja orje) võrdseteks ja pooldasid üksikute riikide asemel maailmariiki. Nende õpetuse mõõdukaim vool, mis pehmendas varasema stoitsismi rangust ja taotles kompromissi tegeliku eluga, oli küllaltki laialt levinud Rooma riigis (Cicero, Seneca), muutudes keisrite ajal peaaegu eetiliseks usundiks. Nende ideed avaldasid suurt mõju kristlikule kirikule.

Tunnetusteoorias nihkus esiplaanile skeptitsism (kr. skepsis – vaatlus, kaalutlus, uurimine). Skeptitsistlikke mõtteid olid avaldanud juba Demokritos ja tema õpilased, kes ei tahtnud end ette siduda ühegi arvamusega, ükskõik kui usutav see ka näiks. See oli algselt teaduslik hoiak – uurida kõiki alternatiive, arvestada poolt- ja vastuargumente, enne kui küsimuses seisukohta võtta. Skeptitsismi koolkonna peamine rajaja on Zenoni ja Epikurose kaasaegne Pyrrhon (u. 360 – u. 270) Elisest (umbes Ateena laiuskraadil asuv väikelinn Kreeka läänerannikul). Tema järgi on asjade olemus meile täiesti tundmatu, kuna tajud ei näita, kuidas asjad tõeliselt on, vaid ainult seda, kuidas nad meile näivad. Seepärast kujunevad meie arvamused subjektiivseks. Me ei või kunagi öelda, et see on nii, vaid ainult, et mulle näib see nii olevat. Ka skeptikud taotlesid õnne, kuid erinevalt epikuurlastest ja stoikutest, kes püüdlesid õnne poole mingist kindlast veendumusest lähtudes, püüdsid skeptikud saavutada õnne loobumisega tunnetuspiiridest ja veendumusist. Pyrrhoni skeptitsismi arendati edasi Platoni Akadeemias 1. saj. e.m.a. Seal leiti, et on küll olemas lauseid, mis on üldiselt vastuvõetavad ja mis on seotud kindlustundega, kuid mida ei või siiski pidada tõdedeks. Lausetel või otsustustel saab olla vaid suurem või väiksem tõenäosus. Tõenäosus on praktika jaoks piisav tõe kriteerium.