Max Karl Ernst Ludwig Planck sündis 23. aprillil 1858 Kielis, kus ta isa oli ülikoolis õigusteaduse professor, 1867. a. kolis pere Münchenisse. Sealses gümnaasiumis sai M. Planck tugeva klassikalise hariduse, kuid avaldusid ka tema matemaatilised võimed ja muusikaline andekus. Tal oli absoluutne kuulmine, ta valdas mitmeid instrumente, eriti innustus klaverimängust, võttis harmoonia- ja kontrapunktitunde, juhatas kooli ning ülikooli koore ja orkestreid. Mõninga kõhkluse järel astus ta 1874. a. siiski Müncheni ülikooli matemaatikat ja füüsikat õppima. Kolmeaastase stuudiumi järel täiendas ta end aasta Berliinis. Töö maailmakuulsate õpetlaste G. Kirchhoffi ja H. Helmholtzi juures avardas tugevasti tema teaduslikku silmaringi, ehkki mõlema kuulsuse loengud, nagu ta ise hiljem tunnistas, „ei andnud märgatavat kasu“. Muide, veel Berliini aastal kaalus Planck tõsiselt võimalust loobuda füüsikast ja asuda tegutsema kontsertpianistina. Muusika jäi kogu eluks üheks tema meelisharrastuseks, eriti hindas ta Schuberti, Brahmsi ja Schumanni loomingut.

Kodulinna Müncheni ümbruses kujunes juba poisipõlves välja Plancki teine lemmikharrastus, mis aitas tal kõrge eani säilitada vaimuvärskust ja kehalist tervist – see oli alpinism. Kõlab küll legendina, kuid väidetakse, et oma elu kauneima ja raskeima mäetipu vallutas ta mälestusväärse 1900. aasta suvel. Siiski on kindel, et veel 80. eluaastatel tõusis Planck Grossvenedigeri tippu (3662 m) Tirooli Alpide Kõrg-Tauerni mäeahelikus.

Naasnud Müncheni ülikooli, sooritas ta seal 1878. a. riiklikud eksamid gümnaasiumi matemaatika- ja füüsikaõpetaja õiguste saamiseks. 1879. a. kaitses ta samas doktoritöö „Über den zweiten Hauptsatz der mechanischen Wärmetheorie“ („Mehaanilise soojusteooria teisest põhiseadusest“) ja esitas 1880. a. habilitatsioonitöö: „Isotroopsete kehade tasakaaluolek mitmesugustel temperatuuridel“. Termodünaamika probleemidesse süvenes Planck iseseisvalt juba Berliini aastal, mil ta uuris põhjalikult R. Clausiuse töid. Termodünaamika teise printsiibi käsitlemisel tõstis Planck esiplaanile protsesside pööratavuse ja pöördumatuse ning hakkas järjekindlalt rakendama entroopia mõistet. Viimase abil lootis ta sügavamalt mõista füüsikalise ja keemilise tasakaalu seadusi. Varsti selgus, et samu ideid oli kohati üldisemal kujul arendanud juba J. Gibbs.

Plancki peetakse Saksamaal esimeseks läbini füüsikateoreetikuks, seetõttu tundis ta ennast seal füüsikute hulgas kuni sajandivahetuseni valge varesena. Tema esimeste tööde taotlusi peaaegu ei mõistetud. Oma loomingulises autobiograafias, mis valmis mõni aeg enne surma, märkis ta: „Mulje, mida mu töö tollasele teadlaskonnale avaldas, võrdus nulliga. Vestlustest minu ülikooli õppejõududega sai selgeks, et nad ei mõistnud üldse selle sisu. Nähtavasti lasksid nad selle dissertatsioonina läbi ainult sellepärast, et teadsid mind varasema õppetöö põhjal füüsika praktikumidest ja matemaatika seminaridest.“

Pärast loengupidamise õiguse omandamist 1880. a. asus Planck tööle Müncheni ülikooli teoreetilise füüsika eradotsendina. See ametikoht võimaldas teha õppetööd, kuid ei andnud majanduslikku kindlustatust, palka maksti vaid peetud loengute eest tunnitasu alusel. Elada tuli ikkagi vanemate juures ja nende ülalpidamisel. Lootused professuuri saamiseks olid napid, sest teoreetiline füüsika ei olnud veel omaette õppeaine. Kevadel 1885 sai ta siiski rõõmustava kutse tulla Kieli ülikooli erakorraliseks professoriks. Siis ta veel ei taibanud, et kutse taga ei olnud mitte tema enese teaduslikud saavutused, vaid ta isa hea sõber, Kieli ülikooli füüsikaprofessor Gustav Karsten (1820–1900).

Kielis lõpetas Planck analüütilise ülevaate energia jäävuse seadusest. Göttingeni ülikool oli selle teema auhinnatööks välja pakkunud. Plancki käsitlus sai teise auhinna, esitatud oli veel kaks tööd, mis jäid auhindamata. 1887. a. ilmus töö eraldi raamatuna „Das Princip der Erhaltung der Energie“ („Energia jäävuse printsiip“). Raamat oli menukas ja tegi autori nime Saksa teadlasringkonnas korraga tuntuks. Hiljem ilmus sellest pool tosinat uustrükki. Jätkus ka juba Münchenis alustatud termodünaamika probleemide läbitöötamine. Ilmus tsükkel artikleid „Entroopia kasvu printsiibist“, neis vaadeldi keemilisi reaktsioone gaasides, gaaside dissotsiatsiooni ja arendati nõrkade lahuste termodünaamikat. Lahuste termodünaamika osas Planck mõneti täpsustas ja avardas elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooriat, mille oli 1883–87 esitanud Svante August Arrhenius (1859–1927). Mõistmata termodünaamilise meetodi üldist iseloomu, suhtus Arrhenius Plancki tõestustesse ja tulemustesse tõrjuvalt. Need tööd leidsid siiski ka tunnustavat tähelepanu eelkõige Helmholtzilt. Hea hinnangu sai Plancki tegevus Kieli ülikooli õppejõuna.

Kirchhoffi surma järel oktoobris 1887 jäi vakantseks Berliini ülikooli vastloodud teoreetilise füüsika professuur. Helmholtz pakkus välja kolm võimalikku kandidaati: kaks esimest – L. Boltzmann ja H. Hertz – ei soovinud asuda Berliini, kolmas – M. Planck – saigi 1889. a. Berliini ülikooli erakorraliseks ja 1892. a. korraliseks teoreetilise füüsika professoriks. Tema enese sõnul algasid aastad, „mille jooksul mu teaduslik silmaring kõige enam avardus, seda sellepärast, et ma otseselt lävisin inimestega, kellel oli siis juhtiv koht kogu maailma teadusuuringutes“. Arenes viljakas kirjavahetus W. Nernstiga Göttingenis ja W. Ostwaldiga Leipzigis. 1894. a. valiti Planck Helmholtzi ja Kundti ettepanekul 15 poolt- ja kuue vastuhäälega Preisi Teaduste Akadeemia liikmeks. Pärast Kundti ja Helmholtzi surma vastavalt mais ja septembris 1894 saavutas Planck kuidagi märkamatult Saksa füüsikute hulgas liidripositsiooni. Olid ilmunud ka tema esimesed ülikooliõpikud „Grundriss der allgemeinen Thermochemie“ („Üldise termokeemia alused“, 1893) ja „Vorlesungen über Thermodynamik“ („Loengud termodünaamikast“, 1897).

1896. a. hakkas Plancki köitma soojuskiirguse probleem, mille lahendamisel jõudis ta detsembris 1900 kiirguskvantide hüpoteesini. See annab õiguse pidada teda tänapäevase kvantfüüsika alusepanijaks (vt. p. 2). Plancki teeneid kvantfüüsika loomisel hinnati 1918. a. Nobeli füüsikaauhinnaga. Kvantteooria edasisest arenguloost jäi ta kõrvale, ehkki jälgis heatahtliku tähelepanuga selle sünniraskusi ja edusamme. Ta ise üritas asjatult sobitada kvantide ideed vana klassikalise füüsika raamidesse.

Planck oli üks esimesi füüsikuid, kes hindas Einsteini relatiivsusteooria tähtsust. 1906. a. ilmunud lühikeses artiklis „Das Prinzip der Relativität und die Grundgleichungen der Mechanik“ („Relatiivsusprintsiip ja mehaanika põhivõrrandid“) formuleeris ta relativistliku dünaamika alused ja oli nähtavasti esimene, kes hakkas kasutama terminit relatiivsusteooria. 1907. a. üldistas ta termodünaamika printsiibid relativistlikult invariantsele kujule ja esitas termodünaamika põhisuuruste (temperatuur, entroopia jt.) teisenemiseeskirjad. Tänu Plancki energilisele toetusele ja ametipostile – ta oli aastatel 1912–38 Preisi TA füüsika-matemaatika osakonna alaline akadeemik-sekretär – valiti Einstein 1913. a. selle akadeemia liikmeks.

1926. a. loobus Planck õppetööst ülikoolis, tema professuuri võttis üle Erwin Schrödinger. Juba 1916. a. alustas Planck viieköitelise teoreetilise füüsika kursuse „Einführung in die theoretische Physik“ I–V (1. Üldine mehaanika, 1916; 2. Deformeeruvate keskkondade mehaanika, 1918; 3. Elektri ja magnetismi teooria, 1922; 4. Teoreetiline optika, 1927; 5. Soojuse teooria, 1930) koostamist ja väljaandmist. Need raamatud ilmusid korduvalt uustrükkides ja olid Saksamaa ülikoolides kasutusel veel 1940. aastatel, laialt levisid need ka ingliskeelses tõlkes. 1906. a. oli ilmunud monograafiline kiirgusteooria käsitlus „Vorlesungen über die Theorie der Wärmestrahlung“ („Loengud kiirgusteooriast“).

Planck oli sügavalt religioosne inimene, kuigi vaadetelt loodusele järjekindel materialist. Esialgu oli ta vaimustunud Machi positivismist (vt. VII § 3.3), kuid veendus peagi selle piiratuses. 19. sajandi lõpukümnendi suures atomismidiskussioonis, kus ühe poole liidriks oli Boltzmann, teise poole liidriteks Mach ja Ostwald (vt. VII § 4.5), oli Planck algusest peale Boltzmanni poolel. 1896. a. ilmus temalt Ostwaldi uue energetismi vastu suunatud terav artikkel, 1906. a. ja 1910. a. aga Machi tunnetusteooriat kritiseerivad brošüürid „Füüsikalise maailmapildi ühtsus“ ja „Machi füüsikalise tunnetuse teooriast“. Oma maailmakäsitust ja teaduse üldküsimusi on ta valgustanud paljudes laiemale avalikkusele määratud esinemistes ja brošüürides: „Uue füüsika maailmapilt“, „Kausaalsuse mõiste füüsikas“, „Determinism ja indeterminism“, „Religioon ja loodusteadus“ jt. Viimasel teemal pidas Planck 1937. a. mais ka ettekande Tartu ülikoolis. V. Adamsi meenutuse järgi kü-lastas ta Tartut ja esines ettekandega juba sügisel 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud üritasid käima panna Tartu saksa ülikooli.

Kaks maailmasõda ja hitlerlik diktatuur puudutasid valusalt ka Max Plancki. 1916. a. langes Verduni all ta vanem poeg Karl. Hitleri võimuletulekuga 1933. a. alanud juutide tagakiusamine seadis ta raskete süümeprobleemide ette. Kui Preisi TA õiendas arveid Einsteiniga ja heitis ta akadeemiast välja, oli Planck välismaal. Sealt tagasi jõudnud, esines ta akadeemia üldkogul avaldusega, milles võrdles Einsteini teadussaavutusi Kepleri ja Newtoni omadega. Tähendusrikkad on ta avalduse lõpusõnad: „Mul on tarvis seda siin välja öelda ennekõike sellepärast, et meie järglased ei tuleks kord mõttele, nagu poleks härra Einsteini akadeemilised kolleegid suutnud täielikult mõista tema tähtsust teadusele.“ Akadeemilise ametiisikuna – lisaks akadeemik-sekretäri ametikohale oli ta Keiser Wilhelmi Teaduste Edendamise Ühingu president – püüdis ta ebaõnnestunud audientsil Hitleri juures välja astuda juudisoost kolleegide valikuta vallandamise vastu. Teise maailmasõja viimasel aastal 1945 hukati tema noorem poeg Erwin kui kaasteadja Claus von Stauffenbergi atendaadikatsest Hitlerile. Pommirünnakutes hävis Plancki kodu Berliin-Grünewaldis. Max Planck suri 4. novembril 1947.