A. Einstein sündis 14. märtsil 1879 Saksamaal Ulmi linnas. Järgmisel aastal kolis perekond Münchenisse, kus isa rajas elektrotehnikaseadmeid valmistava väikeettevõtte. 1888–95 õppis Albert kohalikus Luitpoldi gümnaasiumis, lahkus viimasel semestril koo-list seda lõpetamata ja sõitis järele oma vanematele, kes olid vahepeal kolinud Milanosse. Kesiste teadmiste tõttu humanitaarainetes ei suutnud ta sooritada sisseastumiseksameid Zürichi polütehnikumi, ta immatrikuleerus alles oktoobris 1896. Vahepeal õppis ta Aarau kantonikoolis Šveitsis ja sooritas seal küpsuseksamid. Juba gümnaasiumipäevil oli ta harjunud iseseisvalt töötama ja sügavalt juurdlema loodusteaduslike probleemide üle. Ka ülikoolis oli ta usin iseõppija, kellele ei sobinud süstemaatiline loengutel käimine ja konspekteerimine. 1900. a. suvel sooritas ta lõpueksamid ja sai füüsikaõpetaja diplomi. Peaaegu kaks aastat oli ta kindla töökohata ja elas peamiselt Milanos vanemate juures. Juulis 1902 sai ta eksperdi koha Berni patendibüroos, kus ta töötas 1909. a. oktoobrini.

Esimestel Berni-aastatel olid Einsteini lähimateks sõpradeks filosoofiaüliõpilane Maurice Solovine (1875–1958) ja Zürichi õpingukaaslane Conrad Habicht (1876–1958), koos täiendasid nad innu-kalt oma teadmisi eelkõige tunnetusteooria küsimustes. Uuriti Machi, Milli, Hume’i, Helmholtzi, Riemanni, Poincaré ja teiste filosoofilisi ning loodusteaduslikke töid. Einsteini esimene uurimus „Järeldusi kapillaarnähtustest“ valmis juba Zürichis 1900. a., artikkel ilmus aastal 1901 ajakirjas „Annalen der Physik“ („Füüsika Annaalid“). 1901–04 ilmus samas ajakirjas, mis jäi pikemaks ajaks Einsteini tööde peamiseks avaldamiskohaks, temalt veel neli artiklit termodünaamika ja statistilise füüsika alalt. Einsteini teaduslikule kuulsusele panid aluse tema 1905. a. valminud artiklid valguse kvant-teooria (vt. VIII § 3.3–3.5), Browni liikumise (vt. VIII § 2.6) ja liikuva keskkonna elektrodünaamika kohta. Esimesed artiklid neil teemadel saabusid ajakirja toimetusse vastavalt 18. märtsil, 11. mail ja 30. juunil. 30. aprillil 1905 lõpetas ta ka oma doktoridissertatsiooni „Eine neue Bestimmung der Moleküldimensionen“ („Molekuli mõõtmete uus määramine“) ja juuli lõpus omistas Zürichi ülikool Einsteinile doktorikraadi.

Tee akadeemilisele karjäärile avanes siiski alles 28. veebruaril 1908, kui Berni ülikool andis talle eradotsendi õigused, selle nn. venia legendi saamiseks pidi ta habilitatsioonitööna esitama seni veel avaldamata uurimuse. 1908/09 talvesemestril, olles veel patendibüroo töötaja, luges ta Berni ülikoolis napile kuulajaskonnale oma esimese loengukursuse. 15. oktoobril 1909 nimetati Einstein Zürichi ülikooli erakorraliseks professoriks, tema palk jäi samaks nagu patendibüroos, kus ta oli tõusnud II klassi eksperdiks. Zürichis töö-tas Einstein kolm semestrit, seejärel oli kaks semestrit Praha saksa ülikooli teoreetilise füüsika professor. Augustis 1912 tuli ta tagasi Zürichisse, seekord tehnikaülikooli.

3. juulil 1913 valiti Einstein Keiserliku Preisi TA liikmeks ning talle pakuti professuuri Berliini ülikoolis ilma loengupidamise kohustu-seta ja organiseeritava Keiser Wilhelmi nimelise füüsikainstituudi direktori kohta. Aprillis 1914 kolis Einstein koos perekonnaga Ber-liini. Peatselt tema kümmekond aastat kestnud abielu lagunes ning ta ülikoolikaaslasest naine Mileva Marić (1875–1948) koos kahe pojaga, Hans Alberti (1904–72) ja Eduardiga (1910–65), sõitis tagasi Zürichisse. 1919. a. abiellus Einstein oma emapoolse täditütre Elsaga (1876–1936), kellel oli eelmisest abielust kaks täiskasvanud tütart.

Berliinis sattus Einstein suurte füüsikatraditsioonidega keskkon-da. Teaduslike diskussioonide areeniks oli iganädalane füüsikakollokvium, mis ühendas peaaegu kõiki nimekamaid Berliini füüsikuid ja füüsikuid-keemikuid. Vaatamata paarikümneaastasele vanusevahele kujunes tihe sõprus Max Planckiga, oma osa oli selles ka nende muusikaarmastusel ja ühistel muusikaõhtutel: Planck oli tugev pianist, Einstein innukas viiuldaja, kes valdas hästi oma instrumenti.

I maailmasõja puhkedes oli Einstein üks vähestest Saksa teadus- ja kultuuriinimestest, kes jäi kõrvale patriotismi ja šovinismi puhangust ning asus algusest peale sõjavastasele seisukohale. Ta tervitas Saksa keisririigi sõjalist ja poliitilist kokkuvarisemist ning vabariigi loomist, mitmed kolleegidki hakkasid teda pidama maru-sotsialistiks.

1920. aastate alguses muutusid Einsteini isik ja relatiivsusteooria laia avalikkuse huviobjektiks. Selle ajendiks oli üldrelatiivsusteooria ühe järelduse – valguskiire paindumise Päikese raskusväljas – vaatluslik kontroll Inglise ekspeditsiooni poolt täieliku päikese-varjutuse ajal 29. mail 1919, mida inglased oskuslikult reklaamisid (vt. § 3.7). Einsteini ettekanded ja avalikud loengud relatiivsusteoo-riast olid noil aastail ülipopulaarsed, nende külastamist peeti heaks tooniks. Ajakirjanduses ilmus hulgaliselt sensatsioonimaigulisi, peamiselt asjatundmatuid kirjutisi. Üldist melu Einsteini ümber suu-rendasid tema enese sõnavõtud ajakirjanduses päevapoliitilistel teemadel, eriti paremäärmuslike ja antisemiitlike ilmingute vastu. 1921–25 reisis ta palju välismaal: käis USA-s, Inglismaal, Prantsusmaal, Kaug-Idas, Ladina-Ameerikas. Huvi ja populaarsust suuren-das ka talle Nobeli füüsikaauhinna omistamine novembris 1922 (Einsteinile määrati 1921. a. auhind).

Einsteini töödest Plancki mõjukvandi idee juurutamisel oli juttu eespool (vt. VIII § 3.3–3.5). Kvantmehaanika loomisel Einstein enam vahetult ei osalenud, kuid tema tunnustav toetus de Broglie’ mateerialainete kontseptsioonile ilmselt soodustas nn. lainemehaanika tekkeprotsessi. Aastaid kestis tema pingeline diskussioon Bohriga, milles kumbki pool kaitses ja argumenteeris väsimatult oma seisukohti (vt. X § 3.6). Selle vaidluse järellainetused kestavad siiani. Einsteini enese loomingus hakkasid 1930. aastate alguses esiplaanile tõusma peaaegu kinnisideeks muutunud ühtse välja teooria probleemid (vt. § 3.8).

Meeleldi töötas Einstein külalisprofessorina, esialgu peamiselt Leidenis oma lähedase sõbra Paul Ehrenfesti juures. Alates detsembrist 1930 töötas ta talvekuudel Pasadenas California tehnoloo-giainstituudis (USA). Oktoobris 1932 nimetati Einstein vastloodud Princetoni fundamentaaluuringute instituudi (Institute for Advanced Studies, USA) professoriks. Ta kavatses alates järgmisest aastast töötada sügisel-talvel Princetonis, kevadel-suvel aga Saksa-maal Berliinis ja Potsdamis. Hitleri võimuletuleku ajal jaanuari lõpul 1933 oli Einstein koos abikaasaga Pasadenas. Riigipäevahoone süütamisele ja alanud juutide represseerimistele, nende ettevõtete sulgemisele ja riigiteenistusest vallandamisele reageeris ta teravate avaldustega ajakirjanduses ning loobus Preisi akadeemiku tiitlist. Samal suvel käis ta viimast korda Euroopas – Belgias, Inglismaal ja Šveitsis. Oktoobris asus ta koos abikaasa ja paari lähema sugulasega lõplikult Princetoni.

Ameerika elulaad jäi Einsteinile elu lõpuni võõraks. Tasapisi tema tervis halvenes ja teaduslik aktiivsus langes. 1937–39 valmis suur kaheosaline artikkel osakeste liikumisvõrrandite seosest gravitatsioonivälja võrranditega (vt. § 3.5), kaasautoriteks Banesh Hoffmann (1906–86) ja Leopold Infeld (1898–1968). Koos Infeldiga avaldas ta 1938. a. populaarse füüsikakäsitluse „The evolution of physics“ („Füüsika evolutsioon“, e.k. 1962). Aatomifüüsik Léon Rosenfeld, kes koos Bohriga viibis 1939. a. mõned kuud Princetonis ja oli Einsteini viimati kohanud kuue aasta eest Brüsselis, pidi tunnistama: „Ta oli vaid iseenese vari. Päevade kaupa istus ta oma töötoas ja rääkis õigupoolest ainult oma assistentidega (need olid Valentine Bargmann (1908–89) ja Peter Gabriel Bergmann (1915–2002)). Vaid üks kord kogu nelja kuu jooksul kuulutas ta välja oma ettekande. Jutt oli ühest tema arvukatest katsetest luua ühtset väljateooriat. Ettekandel viibis ka Bohr. Selle lõpul deklareeris Einstein rõhutatult, vaadates seejuures Bohri poole, et ta on alati hellitanud lootust tuletada kvanttingimusi, minnes just äsja kirjeldatud teed mööda.“

Tunnetades ohtu, mille toonuks kaasa see, kui Hitler kasutanuks uraanituuma lõhestumist sõjalistel eesmärkidel, nõustus Einstein allkirjastama ja saatma 2. augustil 1939 USA presidendile Rooseveltile kirja, milles soovitas viivitamatult alustada vastavaid uurimusi ka USAs. Kirja idee ja sõnastuse autoriteks olid kolm Ungarist pärit Ameerika füüsikut: Leó Szilárd (1898–1964), Eugene Paul Wigner (1902–95) ja Edward Teller (1908–2003). Aatomipommi kasuta-mine Jaapani tihedalt asustatud linnade Hiroshima (6. VIII 1945) ja Nagasaki (9. VIII 1945) vastu vapustas Einsteini ja tekitas temas sügavat pahameelt. Esimestel sõjajärgsetel aastatel häiris teda aatomidiplomaatia ja uue aatomisõja oht. Ta rõhutas korduvalt loodusteadlaste ja inseneride poliitilist vastutust. Nagu ka filosoof Bert-rand Arthur William Russell (1872–1970), soovitas ta teadlaste regulaarseid kokkutulekuid ohuprobleemide arutamiseks ja vastastikuse mõistmiseni jõudmiseks.

Albert Einstein suri 18. aprillil 1955 kell 01.15. Ta oli ära keelanud igasugused leinatseremooniad. Sama päeva õhupoolikul keha tuhastati ja tema viimase soovi kohaselt puistati tuhk tuulde.