Tallinnas toimus 30. septembril HTM-i seminar. Teemaks oli PISA ja sellest rääkis veidi pikemalt Michael Stevenson OECD-st. Tema on ka viimane, kelle nime ma siin nimetan. Oli palju rahvast, keda ma väga ei tunne ja arvatavasti ajaks nimesid segi, nii et olgu parem isikuid nimetamata.

Mida siis Michael ütles? PISA on üsna suur ja võib-olla isegi tüütult keerukas masinavärk, mis peaks andma vastuseid. Kolm suurt probleemi on: A) Kas me oskame küsida õigeid küsimusi? B) Kas me saame vastustest aru? C) Kas me oleme valmis midagi muutma, kas oskame miskit paremaks teha? Seda viimast kahes mõttes: oma riigi või isegi kooli hariduskorralduses ja järgmiste PISA testide ettevalmistamisel.

PISA uuritavad on 15 aastat vanad. Meie maal põhikooli lõpp, teistes riikides erinevate nimede all enam-vähem sama. See valik kergitab muidugi mõned küsimused, aga sellest hiljem (kui ma selleni üldse jõuan ja kui viitsite lugeda). PISA ei uuri teadmisi, aga mingil keerukal moel ta uurib oskusi. Võib näiteks öelda, et PISA uurib teadmiste rakendamise oskust. See tähendab omakorda, et teadmised, mida rakendada, peavad ka muidugi olema. Kui aga neid teadmisi rakendada ei oska, siis PISA-s jääd nö joone alla. Joon, mille all või peal saab olla, on tihtipeale keskmine või ka OECD keskmine.

Esitati palju näiteid ja selgitusi. Kõik ei jäänud meelde ja mõnest ei saanud ka esimese hooga päriselt aru, aga olgu mõned näited siit nurgast ja sealt nurgast.

Me olema harjunud selle jutuga, et PISA järgi oleme parimad. Oleme parimad või vähemalt kõrgel kohal maailmas, Euroopas või OECD-s, oleneb millist osa täpsemalt vaadata. See on väga hea üsna mitmes mõttes. Näiteks on see innustav, on tahtmist jätkata, eksole. Muidugi, nii see on, aga PISA on palju suurem ja üldisem uuring. Kas te teate, mida PISA Eesti kohata veel ütleb, kas näitab ka mingeid ohukohti meie hariduses? Jah, õige, ära arvasite. Venekeelsed koolid jäävad jätkuvalt riigikeelsetest maha, kuigi meil on ju tegelikult üks õppekava. Lugudest meedias ja kohvimasina juures võib jääda mulje, et meie lapsed ei oska lugeda. Oskavad tegelikult üsna hästi lugeda, aga ikka ja jälle selgub, et tüdrukud oskavad paremini kui poisid. Vahe on vähenenud, aga ikka veel suur. Siis muidugi need vanad asjad seoses õpetajate vanusega, sellega et mehi on koolis vähe, raha ja töökoormusega. Eks neid teemasid on veel, mille üle peaks pikemalt arutlema. Suur Küsimus on hoopis selles, et kui me oleme mingit probleemi aastaid näinud ja isegi tunnistanud, et see on probleem, kas me siis teeme midagi? Edulood selles mõttes on maailmas olemas. Ma ei ole üle kontrollinud, aga öeldi näiteks Saksamaa. Saksamaa on muidugi suur maa, palju rahvast ja rikkust, kõvad koolitraditsioonid ja pedagoogikateadus, võimas majandus. Neil ei läinud PISA-s väga hästi, aga nad töötasid selle kallal tõsiselt ja mõned asjad on paranendud. Samuti Brasiilia. Michael oli üsna ettevaatlik neid asju öeldes ja ilmselgelt valis sõnu hoolega. Veel üks probleem, millest ta väga ei tahtnud rääkida, on PISA fookused. Nimelt rõhutab test iga kord eriliselt mingit kindlat teemat, 2015 – loodusteadused, probleemilahendamine meeskonnas, 2018 – funktsionaalne lugemisoskus. Veel on võimalik valida lisafookust. Näiteks võiks uurida kuidas mõistavad teismelised globaliseerumist ja multikultuursust. Kahjuks ei otsustata neid valikuid mitte vajaduse või huvi järgi, vaid muudel kaalutlustel. See tähendab siis ilmselt, et poliitiliselt. Võib juhtuda, et otsustatakse mitte teada saada.

PISA kogub ka muid andmeid peale selle kuulsa testi. Näiteks on nad välja uurinud, et varane (kolme esimese eluaasta jooksul) sukeldumine haridussüsteemi on „võimas vahend õpilaste tulevaste saavutuste parandamiseks ja nende sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamiseks“ See tähendab igasuguseid lastehoide, lasteaedu jms, mida meie ministeerium mõni aeg tagasi plaanis kohustuslikuks teha, aga võttis selle plaani vist tagasi. On uuritud, kuidas emade haridus mõjutab laste varast haridusasutustesse jõudmist. Paljudes riikides on seal oluline vahe (näiteks Holland, Belgia, Iirimaa, UK, Austria, Poola), st kõrgema haridusega emad panevad rohkem lapsi varakult lasteaedadesse. On riike, kus vahe on väike (Tšehhi, Slovaki, Iisrael, Soome). Üks riik on teistpidi, see on Taani. Lõpuks on üks riik, kus üldse mingit vahet pole, see on Eesti. Miks? Küsisin tuttavate lapsevanemate käest, kelle laps just hakkas 2 aasta 3 kuu vanuselt lasteaias käima. Nad ütlesid, et sotsialiseerumise mõttes on see õige. Laps räägib rohkem, on ilmunud uued teemad ja põhiline, oskused tulevad nagu võluväel. Aga miks ema haridus meil selle otsuse peale ei mõju, seda ei osanud ka nemad arvata.

Kuidas lapsed õpivad. Üldiselt on muidugi õige, et igaüks õpib omamoodi. Õpioskused on mingil määral arendatavad, aga see kuidas mõistmine tuleb, on arvatavasti kas kaasasündinud või siis väga varases lapsepõlves (juba enne lasteaeda) välja kujunenud. Sellest muidugi algab kõik see jama, et mul on 35 õpilast klassis ja vähemalt üks neist tahaks kõik lineaarselt pähe õppida ja vähemalt üks loodab loominguliselt asju uurida ja oma maailmamõistmist holistlikult kasvatada. Ülejäänud on seal vahepeal erinevate kombinatsioonidega. Hullem veel, nad võivad ühel päeval üht ja teisel teist tahta, nad ju ise ei tea kuidas just neil on „õige õppida“. Vahivad, mis teised teevad ja proovivad. Nii! Kui me joonistame sellise telje, kus ühes otsas on õpetamine selgete juhiste andmise ja loengupidamisega, teises otsas on loominguline katsetamine ja eksperimentide iseseisev planeerimine. Vahepeale jääb veel mingeid kombineeritud võimalusi. Need kõik on võimalikud õpetamise viisid ja me räägime siin loodusainetest põhikoolis. Kumma otsa meetoditega õpetatud õpilased teevad PISA-s parema tulemuse? Mõelge, mis te arvate?

Mitu näidet käis selle kohta, mida PISA ei küsi, aga mida ta siis küsib selle asemel. Ma neid konkreetseid asju üles ei märkinud, küll aga kirjutasin „teaduslik meetod“. Eesti põhiharidus on PISA järgi väga hea, mis justkui tähendaks, et meil on teadusliku maailmapildiga asi korras. Tuleb kohe meelde, kuis me kevadel Teaduste Akadeemia saalis Eesti Füüsika Seltsi 30. aastapäeva tähistasime. Prominentide paneeldiskusioonis rõhutati, mõni mees lausa korduvalt, et peamine asi ongi teaduslik meetod (teadusmeetod, loodusteaduslik meetod) ja sellega on isegi ülikooli või vähemalt ülikooli sisseastujate tasemel mure. Paistab, et asi on natuke keerukam, kui et meil on kõik korras. PISA tuleviku arutelus olin aga sunnitud loodusteadusi nii üldiselt kui ka PISA-s kaitsma. Jutt kaldus sinnapoole, et hädasti on vaja hõlmata ka sotsiaalseid oskusi, meediateadlikkust jms. Jah, palun väga, aga mitte loodusteaduste arvel, ütlen mina! Loodusteaduslik meetod õpetab kriitilist mõtlemist, kasutage seda, head sõbrad. Lõpuks tegid töörühmad kokkuvõtteid ja siis küll keegi teadust halvustada ega pisendada ei püüdnud. Ometi on kaks suurt sõnapaari, mida Michael oma näidetes ja kokkuvõttes mitu korda nimetas ja mida meie justkui kardame öelda, ammugi siis kirjutada, „kriitiline mõtlemine“ ja „teaduslik meetod“. Samas on meil probleem sellega, et inimesed usuvad massiliselt igasugust jama ja lasevad ennast teaduse maski kandava umbluuga kaasa tõmmata. Kusjuures umbluu kannab seda maski mõnikord üsna kehvalt, aga ikka.

Kuidas PISA peab järgmise 15 aastaga arenema. Kas on vaja juba uuritavale lisaks võtta uusi teemasid: andmete kasutamise oskus, loogiline mõtlemine, ajalugu, poliitika, eetilised tõekspidamised, sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused, otsuste tegemine... Nimekiri on lahtine ja kriitilist mõtlemist seal jälle pole. Loogiline mõtlemine on, aga see pole sama asi. Seni on hinnatud valdavalt kognitiivseid oskusi matemaatikas, loodusteadustes ja lugemist. Kas PISA peaks hindama ka teisi dimensioone nagu sotsiaalne intelligentsus, hoiakud ja väärtused? Eks see kõik üks arutamise koht on, aga mure on see, et niigi juba ülisuur andmekogu kasvab kõike juurde pookides täiesti hoomamatuks monstrumiks. Selle koha peal kaitsen mina jälle loodusteadust. Mitte selle pärast, et ma kuidagi sotsialiseerimise uurimist keelata tahaks. Ma arvan, et loodusteaduslik vaade maailmale aitab paremini ka sotsiaalseid protsesse mõista ja keegi peab ju seda mõtteviisi ka kaitsma. Sugugi ei pea seepärast igaüks teadlane olema.

Lõpuks veel see vana mure, et PISA on ikkagi pisteline ja ainult ühele vanusele. Uurijad tahaks pikemaid ja täielikumaid ridu. PISA võitjad (päris lahe termin, mina seda välja ei mõelnud), mis neist hiljem saab. Praegu arvatakse, et PISA tulemus on heas kooskõlas gümnaasiumitesse sissesaamise, riigieksamite ja ülikoolidesse pääsemsiega. Küllap on, aga päris täpne see teadmine ei ole. Kahju, ütlevad sotsiaalteadlased, aga neil on muidugi omad huvid mängus. On ka asju, mida me üldse ei tea. Näiteks, kas PISA võitjad jäävad lõpuks pigem Eestisse või mitte. Meil tehakse nüüd palju juttu oma Eesti riiklikust testimisest ja see saab olema kõigile õpilastele läbi kõigi kooliastmete. Vot see juba teadusele meeldiks. Siit kerkib see väga pikkade isikustatud ridade spetsiifika. Võib-olla ma ei taha, et minu teste hoitakse alles. Kas lapsevanematel ja hiljem, kui õpilane on juba valimiseas või täiseas, tal endal, on võimalik need testid tagasi võtta? Üldiselt oldavat Euroopa riikides seda meelt, et seos konkreetse iskuga tuleb mingil hetkel (pigem kohe) ära kustutada. Eestis ollakse väga usalduslikud riigi suhtes. Umbes nii, et riik hoiab neid andmeid ja kasutab ainult teaduslikul eesmärgil, ei tasu muretseda. Üldiselt tuleks neid küsimusi arutada enne, kui esimesed pärisjuhtumid välja ujuvad. Aga me oleme ka tagantjärele tarkusega hästi leplikud.